L6ppvaatus/The final scene

Arusha, Tansaania. East African Community peakorter. Kes pole EAC'st varem kuulnud, siis see on viite Ida-Aafrika riiki (Keenia, Tansaania, Rwanda, Uganda, Burundi) yhendav organisatsioon, mis tegutseb nende riikide koostoov6imaluste suurendamise eest. Nende too tulemusena naiteks saab varsti Ida-Aafrikasse siseneda yhtse viisa abil (nagu Euroopa Liidus on Schengeni viisa).
Minu praktika Shianda kylas, Keenias on l2bi saanud ja emotsioone on palju. Viimasel n2dalal keskendusime tagasiside andmisele ja kokkuv6tete tegemisele. Koostasime naistegruppidele ka materjalid k2sitletud teemadest, et informatsioon kaotsi ei l2heks. Ma v2ga loodan, et meie tagasiside j6uab ka j2rgmise aasta GLENideni, et nad saaksid j2rgmine aasta meie tood j2tkata. Ma tahtsin oma viimases postituses kirjutada l2hemalt oma m6tetest ja emotsioonidest, mis mul kolme kuu jooksul tekkisid, aga ma tunnen, et see on mulle keeruline. Raske on panna s6nadesse ja veel raskem on kirjutada kogetust. Keenias olles kogesin k6ikv6imalikke emotsioone - r66mu, viha, pettumust, yllatust, hirmu, m6istmatust, aksepteerimist... Viimasel n2dalal viskas mul viimaks yle asjaolu, et kaks p2eva pole olnud normaalselt elektrit ja viis p2eva pole olnud vett. M6tlesin, et kaua v6ib! Viimasel n2dalal kogesin ma ka 22retut lahkust ja siirust, sellist mida ma Keenias oldud aja jooksul veel n2inud ei ole. Viimasel n2dalal saime Ankega aru, et me oleme kyla peal j2rk-j2rgult kuulsaks saamas, kuna huvilised v2ljaspool WEFOCOt kontakteerusid direktoriga, et me ka nende juurde tuleks r22kima. Seda oli praktika l6pus r66m kuulda. Ma ei kahetse sekunditki siia tulekut ja soovitan k6igil, kellel v2hegu huvi ja v6imalust olla vabatahtlik hoopis teises kultuuriruumis.

----------------------
Arusha, Tanzania. The Headquarters of the East African Community. Those who have not heard of EAC before, it is an organization uniting the five Eastern African countries (Kenya, Tanzania, Uganda, Burundi, Rwanda) in order to enhance co-operation in between them. For example thanks to their work, foreigners can soon enter to Eastern Africa with one single visa for all the five countries, like the Schengen visa.
My internship in Shianda, Kenya is finished and there are a lot of emotions. In the last week, we focused on making conclusions and giving feedback. Hopefully this feedback will reach the next year's GLENnies, so they could continue where we left off. I wanted to focus more on my thoughts and emotions, but now I find doing it really hard. It is hard to put into words everything what we have experienced. Last week I got so annoyed about the fact that we did not have water for five and electricity for almost two days. I thought: I have had enough! Last week I also experienced the kindness and sincerity, which like I have not seen yet in Kenya. Last week we also understood with Anke that we are becoming sort of famous here as external groups from WEFOCO started to approach our director in mind that we would also give seminars to them. It was happy to hear that after all these months. I do not regret not even for a second that I came here and I recommend everyone, who would have an opportunity and interest to be a volunteer in totally different cultural area.

Ela ja imesta vol 2/Live and wonder vol 2

Post in currently only in Estonian, English one coming in next days.

----------------------------

Eelneva sama pealkirjaga postituse jätk. Kes ei mäleta, siis eelmises rääkisin ma ümberlõikamisest ja oma kirikuskäigust. Venitasin selle postitusega eelkõige sellepärast, et tahtsin saada löögile kohaliku ravitseja juurde. Tuli välja, et nende juurde ei saa niisama kergesti ja nendega "lihtsalt rääkimiseks" peab ka summa välja käima. Lõppude-lõpuks see meil õnnestus ja pettuma me ei pidanud. Teekond tema elukoha juurde oli niivõrd vaevarikas, et meil läksid lõpuks mõlemad mootorrattad katki. Tegemist oli tõelise nõia ja sensitiiviga, kellel oli isegi oma töökoda ette näidata, koos seal leiduvate instrumentide ja taimedega.

Minu esimene kokkupuude ravitsejatega toimus kohalikul malaariapäeval, mille külalisteks me olime. Seal oli näidend, kus õpetlikult seletati mida teha, kui inimene nakatub malaariasse. Süžee oli põhimõtteliselt midagi sellist: pereisa tuleb baarist koju, väike promill on sees. Kodus olles hakkab tal äkitselt halb - malaariahoog peal ning kurdab, et hakkab surema. Tema põhimureks muidugi selle juures on, et kui ta sureb, siis mis tema mootorrattast saab? Ta ometi ei taha seda pärandada:). Kõigepealt külastatakse kohalikku ravitsejat, kes teeb tantsu ja sõnumisi, pereisal paremaks ei lähe. Siis pöördutakse arstide poole, kes siis mehe terveks teevad. Näidendi põhimoraaliks on et otsi abi õigest kohast ja kasuta kodus sääsevõrku. Eestis ei tuleks isegi selle peale et kohaliku ravitseja juurde minna. Üldse oli selles näidendis palju üllatuslikke elemente. Eks pärast sellel malaariapäeval pidime nagu alati kontvõõrastena tutvustava kõne ka pidama.

Tegelikkuses on kohalikel ravitsejatel/nõidadel üsna mõjukas roll eelkõige keenia külaelus. Päris mitme inimese suust olen kuulnud väiteid, et kui haiglas ei suudeta inimese haigusele ravi leida, siis sealt saadetakse ta tihti nõia juurde. Sellised on näiteks olukorrad, kus inimene kaebab haigust, aga laboritestid mingit anomaaliat ei näita ja nõustamine on ka keeruline. Inimeste uskumustel on tugev jõud, täiesti kindlameelselt usutakse needustesse. Kui inimesel tekib äkiline haigus või tal on palju ebaõnne, siis arvatakse, et on neetud. Mõned inimesed usuvad, et nad on vaesed kuna keegi on nad ära nõidunud. Sageli lõppeb needus surmaga - äkksurmaga või õnnetusjuhtumiga. Kuulsin ka ükspäev sellist huvitavat teooriat kuidas inimesed käituvad varguse korral. Näiteks oletame, et varastatakse ära mobiiltelefon. Mida teeb see, kes usub Jumalasse? Tema usub, et Jumal aitab tal saada uue telefoni ja tema mõistab hiljem kohut varga üle. See isik, kes usub nõiakunsti, läheb nõia juurde ja palub tal vargale needuse peale panna. Kui te mõtlete, et miks mitte minna hoopis politseisse, siis on odavam hoopis uus telefon osta.

Needuseid saavad peale panna ja ära võtta nõiad, neist hoidumiseks aitab ka kirik. Nõidadel on spetsiaalne taimede segu, millest valmistatakse leotis. Seda leotist tuleb endale peale kallata, siis saab nõidusest lahti. Milleks veel minnakse nõidade juurde? Näiteks kui on tegemist viljakuseprobleemidega, mille vastu tehakse juurikatest tõmmis, mida peab sisse jooma. Lisaks kutsuvad nad vaime ja surnud hingi välja. Selleks rituaaliks on vaja päris palju erinevaid instrumente. Näiteks spetsiaalsed kinnised anumad, kus seesolev hing hakkab rääkima ja lisaks suitsetatakse spets taimede segu sobiva meeleseisundi saavutamiseks:).
Kuidas saada nõiaks? Sageli kanduvad oskused üle põlvkondade pidi ehk kui lähisugulaste seas on nõidu, siis seda suurem on võimalus, et keegi järglastest omab ka sarnaseid võimeid. Meie külastatav nõid jäi noorena raskelt haigeks ning tema ravimiseks kutsuti kohale teine nõid. Too avastas temas sensitiivsed võimed ja oli teda nõus välja õpetama. Muidugi oli suguvõsas olnud ka varem sensitiive.

Nüüd paar sõna meditsiinisüsteemist. Üle 18.aastane töötav inimene omab ravikindlustust, mille igakuine kindlustusmakse sõltub tema töökohast ja palgast. Mida suurem palk, seda suurem ka makse. Samas mida rohkem maksad, seda parem kindlustus sul on ja seda kvaliteetsemates haiglates kompenseeritakse su ravi. Samuti kompenseeritakse ravimid, mida haigla välja annab. Kui haiglal ei ole vajalikku ravimit, siis tuleb see täishinna eest soetada apteegist. Sama kindlustuse alla lähevad kõik leibkonna liikmed (olgu need siis vanemad, abikaasa või lapsed). Miinimummakse ravikindlustuse puhul on 160 KSh kuus, mida kasutavad näiteks töötud. Kui inimene on üle 60 aasta vana, siis on võimalik saada tal pensionit 2000 KSh (ca 18 euri) kuus. Aga juhul kui näiteks keegi lastest töötab, siis tal ei ole võimalik seda raha saada. Sageli on nii, et ühel inimesel on kuni 10 ülalpeetavat.
Antiretroviirusravi (HIVi ravimid), HIV testimine ja kondoomid on tasuta kättesaadavad. Ei ole eraldi toetusi vaestele inimestele, orbudele ega puudega inimestele. Siin tulevad sageli mängu (mõnikord välismaalt rahastust saavad) MTÜd, kes toetavad neid ühiskonnagruppe.

Elatustasemest/About the living standards

Päevad lähevad kiiresti ning varsti on juba oktoober läbi. Eestis on kuulduste järgi juba päris jahe, siin on aga tulemas suvi ja päevad lähevad soojemaks. Iga väiksemgi liigutus ajab higistama. Järgnevatel nädalatel oleme plaaninud korraldada veel HI-viiruse testimispäevi ja siis hakkamegi otsi kokku tõmbama. Seminarid on läinud päris huvitavalt, mõtled küll läbi, et mida ometi nad küsida võiks ja ikka oskavad nad üllatada. Lisaks tuleb välja, et paljud pole oma elu jooksul kondoomi näinudki, rääkimata selle kasutamisest ehk arvake ära kes pidi neile klassikalist banaani ja kondoomi demonstratsiooni tegema.

Vahepeal küsiti minu käest, kuidas on siinsete hindadega lood. Käibelolevaks valuutaks on keenia shilling, mille kurss on umbes 1 euro = 115 KSh. Nairobis (loe: Nairobbery) on hinnad võrreldavad Euroopaga, kus taksosõit on näiteks 800 - 1500 KSh, praad 800 KSh ja õlu üle 200 KSh. Keskmine palk Keenias on umbes 11 000 KSh (ca 100€ ), mida teenivad näiteks õpetajad. Palgalõhet naiste ja meeste vahel siin ei eksisteeri, kuna palk on fikseeritud vastavalt ametile ja selle kvalifikatsioonile. Turisti elu on siin üsnagi kallis (nagu kogu Ida-Aafrikas), näiteks paaripäevane safari maailmakuulsates Serengeti ja Maasai Mara rahvusparkides on alates 100 - 120€/päev. Neli päeva safarit, mis sisaldab edasi-tagasi sõitu, on vabalt umbes 400€ ja see on alles soodne hind. Hinna teevad kallimaks näiteks üle mõistuse kõrged parki sisenemise hinnad - parkidel on eraldi määratud hind kohalikele ja mitte-residentidele. Riik tahab ka oma osa! Hinna määrab pargi "tase" ja on fikseeritud valitsuse poolt. Näiteks Nakuru rahvuspark on Premium tasemega park, mis määrab hinnaks ainuüksi sissepääsu eest $80 (see on umbes 70% keskmisest palgast Keenias, võrdluseks mõelge kui sissepääs 700€ maksaks), lisaks tuleb sul veel maksta sõiduki, giidi, majutuse etc eest. Enamus keenialasi pole oma elu jooksul kordagi safaril käinud, neil on targematki selle rahaga peale hakata. Turism on siin aga suur äri. Kui kunagi Keenias suveniire ostate, siis kaubelge vabalt hinnast 50% alla.

Mina elan Lääne-Keenias, mis on Nairobist ja erinevatest turistiatraktsioonidest suhteliselt kaugel. See tähenab, et ka hinnad on mõnevõrra odavamad, aga ka siin on näha kontrasti küla ja linnaelaniku elatustasemete vahel. Väga hästi saab väljas süüa 300 - 400 KSh (umbes 2,5-3€) eest, supermarketites on importkaubad tunduvalt kallimad kui kohalikud, aga siiski kokkuvõttes soodsamad kui Eestis. Alkohol on kallis, näiteks veinide hinnad algavad 4-5€. Külaelu on meie jaoks soodne, näiteks väike kobar banaane 20KSh, kilo riisi 200KSh, pool kilo liha 200 KSh (mis on aga luksus enamus külaelanike jaoks), suur avokaado 15KSh, kohalik kala 30KSh.

Samas paljud külaelanikud ei saa endale isegi seda lubada - näiteks naised, kellele haridust ei võimaldata, mees sissetulekut ei genereeri ja kelle kanda on kuus last, peavad tihtilugu raha teenimiseks hommikust õhtuni 100KSh (vähem kui ühe euro) eest terve päev põllul tööd tegema. Kui küsite miks on selline olukord tekkinud? Siis sellele vastamiseks peaksin ma seda pikemalt lahti seletama, kuna erinevaid faktoreid on mitmeid. Samas siin elatud aeg on tekitanud minus teatud mõistmise ja kõik eelolevates postitutes mainitud ühiskonna eripärad on minu jaoks loogiliselt seletatavad.

Lähme edasi. Üür korraliku majapidamise eest jääb 2000 - 5000KSh vahele (17-40€), sageli on neil sees elekter. Elektri majja toomiseks, peab välja käima 30 000KSh (260€) ehk pole ime miks paljud seda endale lubada ei saa. Nagu ma eelnevalt olen maininud, siis paljud pered elavad siin mudaonnides. Ühe korraliku mudast maja ehitamiseks läheks samuti 30 000KSh koos katusega. Põhimõtteliselt on võimalik maja üles ehitada paljaste kätega segades omavahel muda, lehmasõnniku, mulla ja vee. Püsib väga hästi ja peab vastu igasugu ilmastikuprobleemidele. Kohalikke külastades saab väga hea visuaalse pildi pere majaduslikust olukorrast. Kui perel on mõni kana ringi siblimas või maja ümbruses lausa lehm, siis võib öelda, et nad on juba veidike paremal järjel. Veel parem on kui näed, et lapsed on päeval koolis.

Haridus on siin väga hinnas ja see on üks peamistest pere väljamineku allikatest. Kõik lapsed siin tahavad koolis käia ja kui koolirahad pole makstud, siis saadetakse laps koju. Minult on siin olles lugematuid kordi küsitud raha ja enamus eesmärgiga lapse koolirahade maksmiseks. Raha küsitakse siin üldse iga asja eest, Nairobis mõnikord isegi tee juhatamise eest. Riik toetab iga lapse koolis käimist 17KSh!!! (15 eurosenti) lapse kohta aastas. Mõtlete, et ju pole riigil raha. Tegelikult on küll, lihtsalt riik on korruptiivne ja onupojapoliitikat on kõikjal. Alles hiljuti külastas Keenia president Haagi ülemkohut koos 127 parlamendiliikmega!

Koolitee algab põhikooliga (Primary), mis kestab kaheksa aastat ja maks poole aasta kohta riiklikel koolidel on umbes 6500KSh (57€) lapse kohta. Seejärel on neli aastat gümnaasiumi (Secondary), kus maks on umbes 1200KSh võrra kõrgem. Kooliskäimine on Keenias tegelikult tasuta, aga see raha läheb hoopis koolivormide ja õpikute soetamiseks, administratiivsetetks kulutusteks, töötajatele palga maksmiseks jne. Sageli maksavad vanemad veel peale, et õpetaja teeks lisatunde ja nädalavahetuseti. Lisaks on olemas erakoolid, kus õppemaks esimeses astmes küündib isegi 9000 - 11000KSh peale 3 kuu kohta. Klientide saamiseks peavad erakoolid ekstra pingutama hariduse kvaliteedi kõrgel hoidmiseks ning seetõttu koolijuhid kontrollivad õpetajate tööd hoolikalt. Riiklikus koolis on mõnikord isegi nii, et direktor väga ei kontrolli õpetajaid ja nood ei ilmu tundide andmiseks isegi kohale. Keegi ju ei kontrolli mis ma teen. Shianda piirkonnas elab 30 tuhande elaniku kohta vaid käputäis noori, kellel on üldse võimalik ülikooli minna.

-------------------------------

The days are going pretty fast and soon the month of October is finished. I have heard from some people that it is quite cold right now in Estonia. Here the summer is slowly approaching and therefore almost every movement makes you sweat. In the upcoming weeks we are organizing some HIV testing days and after that, our project gets slowly finished. Seminars have been interesting, you always try to guess what they are going to ask about, but so far there always have been surprises. It comes out that some people have never seen a condom and do not know how to use it. So guess who had to do the classic demonstration about the banana and the condom.

Meanwhile someone asked from me about the local prices. The local currency here is a Kenyan Shilling, which rate is 1 euro = 115KSh. In Nairobi (read: Nairobbery), the prices are comparable with the ones in Europe, where the taxi drive is 800 – 1500 KSh, main dish 800KSh and the beer over 200KSh. The average salary is approximately 11 000KSh (ca 100 euros), it is also a regular salary for the teacher. There is no gender inequality in the salaries as they are fixed according to the profession and the level of competence in each occupation. The life of a tourist is pretty expensive (as it is in whole Eastern Africa), for example the safari in the world famous national parks like Serengeti or Maasai Mara is from 100 – 120 euros per day. Four days of safari, including go and return traveling time, can be often at least 400 euros and this is the cheap option. One reason why the prices are high, is due to the park entry fees -  different parks have different fees fixed by the government according to the park “level” and they vary for the resident and non-resident. Governments wants to take their share! For example Nakuru National park is a Premium level park and therefore the entry fee is 80 dollars (it is almost 70% of the average salary, imagine if you would have to pay 700 euros for entry) per person, then you have to include the fee for the vehicle, fee and salary for the guide, accommodation… Majority of Kenyans have never been to a safari, they have many other uses for the money in hand. Tourism is a big business here. If you ever try to buy some souvenirs in Kenya, bargain the price at least 50% less.

I live in Western Kenya, which is far from Nairobi and from big tourist attractions. It means that also the prices are considerably lower, but still there is a visible contrast in between the living standards of the villagers and the townspeople. You can eat very well outside for 300-400 KSh (2,5-3euros), the import goods in the supermarkets are visibly more expensive than the local ones, but still cheaper than in Europe. Alcohol is expensive, the prices for a bottle of wine start from 4-5 euros. Village life is cheap -  small bunch of bananas 20KSh, kilo of rice 200KSh, half a kilo of beef 200KSh (which is a luxury here), big avocado 15KSh, local fish 30KSh.

In spite of that, lots of villagers cannot even afford that. Like women, who have no education, husband does not provide and she has to take care of six children, have to work in the field for the whole day for only 100KSh (less than a euro). If you ask how it is come to this? There are several reasons and I could talk about it for a long time. My time spent here has made me to understand and logically explain to myself why things here are as they are. Do you know what I mean?

Let’s go on. Rent for a decent household is in between 2000 – 5000KSh (17-40 euros), often these houses have electricity inside. To bring the electricity inside, you have to pay at least 30 000KSh (260euros), so no wonder if majority does not have it. Like I mentioned before, many live in the mud huts. To build one big and good mud hut with the metal roof, 30 000KSh again has to be paid out. Basically it is possible to build the house with bare hands, using the mix of mud, cow dung, soil and water. It stays very well and is resistant to many local weather challenges. Visiting the houses of the locals gives a nice overview about the financial situation of the family. If the family has some chicken around or even has a dairy cow, then it is doing better than average. Even better if you see that the children are at school.

Education is very valuable and it is one of the main expenditures of the family’s budget. All the children here want to go to school and if the school fees are not being paid, the child is sent back home. I have been asked countless times money for paying the school fees. They ask money here for anything, sometimes in Nairobi even for asking the way. The government supports a child to go to national school for 17KSh!!! (15 euro cents) per year. You might think that the government does not have money. It has, it is just corruptive and full of nephewnism. Just recently the president of Kenya visited the high court in Hague, with 127 parliament members accompanying him!

The school starts with going to the Primary for eight years and the payment for half a year is around 6500KSh (57euros) per child. After that he/she continues with the Secondary for four years, where the payment is around 1200KSh higher. Actually going to school is free in Kenya, instead the money goes for the school uniforms, books, administrational costs, for the payment of the staff and so on. In addition, there are private schools, where the tuition fee is even 9000 – 11000 for 3 months. The get the clients, the private schools are focusing more on raising the teaching quality and checking the teachers regularly. In the national school it is sometimes the case that teachers even do not show up for the class, because the director does not care and do not check on them. In the Shianda area, among the 30 000 people, there are only few young adults, who have the opportunity for the university.

Ööjooksjad/Nightrunners

Kuna kohalik ravitseja ütles meie palvele temaga kohtuda vastuseks, et ta peab selleks vaimudega konsulteerima, siis kirjutan praeguses postituses hoopis millegist muust. Ravitsejatega peab kannatlik olema, muidu panevad veel needuse peale vms.
Muide, kui teil on soov mingi kindla teema kohta pikemalt teada saada, siis võite mulle kirjutada. Teete ka minu elu lihtsamaks ja ma ei pea enam iga kord ise selle üle pead murdma.

Hiljuti ma avastasin jälle ühe uue fenomeni Shianda külaelus - ööjooksjad. Nimelt siinmaal jookseb teatud kontingent öösiti alasti ringi. Mul oli alguses seda veidile raske uskuda, aga ringi küsimisel mitu allikat kinnitasid sama juttu. Need olevat indiviidid, kes ei saa öösiti väga hästi magada ja siis jooksevad nad ringi ning mängivad kohalikele inimestele vempe. Näiteks koputavad akendele, lükkavad uksi - mida iganes. Üldiselt pahatahtlikud nad ei ole ja päevasel ajal käituvad täiesti normaalsete inimestena.

----------------------------------------------

When we asked the witch doctor if we could meet him, he answered that he has to discuss it with the spirits and he would call us about it. So we have to be patient with him and therefore this post is focused on something else.
If you have some topics, which you would like to get to know more about, let me know. Then I do not have to think each time what to write about.

Recently I discovered another phenomenom in Shianda village - nightrunners. Nightrunners are people, who run around naked during the night. At first I was skeptical to believe it, but after asking the same thing from many resources, I have to admit that there has to be some truth in it. They are people, who have some trouble of sleeping and then they would spend the night by playing the tricks on locals. For example knocking on the window or pushing the door. All of them are normal people during the day and you would never think he or she is a nightrunner.

Jama postitustega/Trouble with posts

Tere!

Ma just avastasin, et oktoobrikuu postituste järjekorraga on midagi lahti ja uuem postitus ilmus vanema all. Igatahes kui seda loete, siis leiate uuema ka üles:)

Hello!
There is a mix up with the order of the posts in October. The new one comes after the older one. If you read this now, you will probably find it.

Üks korralik toidupostitus/ One decent food post

Mõtlesin, et on viimane aeg teha üks korralik toidupostitus. Siinoldud aja jooksul on mul tekkinud võimalus proovida mitmeid kohalikke toite, mille sisu ma siis lisatud piltide ja kirjeldustega püüan edasi anda. Pildid lähevad kirjeldustega järjestikku.
----------------------------------
I thought that this is the latter time to make one decent blog post about the local cusine. While being here, I have had a chance to try out different dishes, which nature I try to explain you with some descriptions and pictures. Pictures go more or less in order to the descriptions.

1. Kõigepealt kohalik puder, mille olemasolust sain ma kogemata alles eile teada. Uji on vedel hirsipuder, millele on lisatud suhkurt, nii vedel, et seda juuakse peamiselt topsi seest.

First the local porrige, which I accidentally only discovered yesterday for the first time. Uji is a very liquid porridge made of millet and sugar.

2. Chapati ehk kohalik õhuke leib. Süüakse tihti põhitoidu ja liha kõrvale. Kuna ta ei ole väga soolane, siis minu meelest sobib ta väga hästi ka puuviljadega, mida on siin hooajast lähtuvalt päris mitmekesine valik. Siin kasvavad näiteks apelsin, mango, mitut sorti banaane, papaia, avokaado, ananass ja mitmed sellised, mille nimest mul pole aimugi.

Chapati aka local thin bread, which is often eaten beside the main food or the meat. As it is not too salty, I think it also fits very well with fruits. And they have lots of fruits here depending of a growing season - oranges, mangos, many types of bananas, papayas, avocados, pineapples and many those, which I do not know the name of.

3. Eile kingiti meile selline juurvili, nimeks peringanja. Maitse kohta ei oska veel öelda, pildil olev vili pidavat olema nagu tomat ja sellisena valmis söömiseks. Tavaliselt nad keedavad ja praevad selle läbi enne kui lisavad põhitoidule. Huvitav-huvitav.

Yesterday we were given this kind of vegetable, which is called peringanja. I do not know yet what it tastes like, but this one is supposed to be ready to eat and is similar to a tomato. Before eating, locals usually boil or fry it.

4. Sel pildil on mitu põhilist rooga koos. Kõigepealt ugali, mis on paks pudrutaoline maisijahust mass. Väga suurt maitset tal ei ole, aga kõhtu täidab ta see-eest pikaks ajaks. Süüakse peamiselt koos juurviljade, liha, chapati või muu sellisega. Roheline köögivili on sukuma wiki, mille värsked lehed meenutavad kapsast, aga mille maitse on hapukam. Lisaks on süüakse kas hautatud veise- või kanaliha, sealiha ei ole väga levinud. Veiselihahautis värske koriandriga on kindasti siin üheks mu lemmikutest! Ja veel - kui laual on ugali, siis süüakse toitu enamasti sõrmedega.

In this picture, there are many traditional dishes together. First and foremost - ugali, which is thick, porridgelike maize-based staple. It does not have much taste, but instead it keeps the stomach full for a long time. It is mainly eaten together with vegetables, meat, chapati, or anything else like that. The green vegetable is sukuma wiki, which fresh leaves remind the cabbage, but which taste more sour. In addition, the beef or chicken stew is eaten, pork is not very common. Boneless beef stew with fresh coriander is one of my favourites! What else - if ugali is involved, then the food is usually eaten with fingers.

5. Kasvatatakse palju kahte juurikat - maniokki ja jamssi. Maniokk valge vasakul pool, maitseb sarnaselt kartulile ning paremal pool roosa on jamss. Jamssi maitset ei oskagi väga kirjeldada, selline suitsune maitse.

Two veggies are commonly grown - cassava and yam. Cassava is the white one on the left, tastes similar to the potato and the pink one on the right is yam. I cannot really describe the taste of that, it was smoky.

6. Kohalik "snäkilaud". Keenias on traditsiooniks alati külalistele toidupoolist pakkuda, kui külalised ei söö, siis on see halva õnne märgiks. Vahepalana süüakse tihti maapähkleid ja saia, mille kahe kihi vahele on määritud võid. Lisaks on pildil näha ka kohalik tee. Tee valmistamiseks keedavad nad piima, vee ja suhkru kokku ning leotavad segus umbes 30min teelehti.

Local " snack table". There is a tradition in Kenya to always offer something to eat for the guests. Not eating is a sign of a bad luck for the household. Often groundnuts and white bread slices with butter are offered as a snack. In addition you can see a local tea. The tea is made by boiling together the milk, sugar and water, tea leaves are later added to the mixture.

7. Nagu eelnevalt mainitud, siis banaane leidub siin mitmeid sorte. Nägin isegi roosasid banaane Kisumu lähedal, aga maitsta neid ei ole veel õnnestunud. Pildil on matoke ehk küpsetatud banaanid (plantainid). Selleks kasutatakse rohelisi banaane, mis pärast küpsetamist/praadimist maitsevad kui kartul.

As mentioned before, there are different types of bananas found here. I even saw pink ones once. In the picture you can see matoke aka cooked plantains. They are green bananas, which taste like potato after cooking.

8. Mitte just parimal pildil on näha pilau. Sarnane meil levinud pilaffile. Veiseliha riisiga, millele on lisatud erinevad köögiviljad ja maitseained. Üsna levinud toit kohalike restoranide menüüdes.

Not in the best photo is seen pilau, which is similar to pilaff. Beef with rice, where it is added different vegetables and spices. Common food in the menu of local restaurants.

Lisaks on tavaliseks toiduks veel mandaazi (poolmagusast taignast kolmnurksed pirukad), sambusa (sarnane eelmisega, aga soolased ja sisaldavad vürtsikat liha või juurvilju). Nyama choma ehk maitsestatud röstitud liha.
Kuulsaim kohalik pruul on kahtlemata chang'a, mis on suhkruroost villitud kange läbipaistev jook. See on Keenias illegaalne, kuna mõnes piirkonnas on jook nõudnud ohvreid selle liigse metanoolisisalduse tõttu (aga siiski ei pea selle saamiseks isegi oma koduuksest rohkem kui saja meetri kaugusele kõndima).

Moreover, common dishes also include mandaazi (semisweet doughnutlike products), sambusa (deep-fried pastry triangles stuffed with spiced minced meat or vegetables). Nyama choma as seasoned roasted meat.
The most famous local brew is certainly chang'a, which distilled from the sugar cane, very strong of course. It is illegal in Kenya as it has caused many deaths in some areas, due to the high methanole percentage. Apart from that, I do not even have to walk 100m away from my home to get some.

Ela ja imesta vol 1/Live and wonder vol 1

Sel nädalal toimus esimene HIV/AIDSi teemaline seminar ehk meil oli väike ärevus sees uue teema suhtes. Esimene seminar on alati kõige keerulisem, kuna sageli ei tea, mida oodata. Kas inimestele on huvitav? Kas on liiga raske/kerge? Jne. Lõpuks kestis seminar üle tunni aja kauem kui planeeritud, kuna inimestel ei olnud häbi ja kartust küsida ning küsimusi tuli lademetes. Rõõmsaks tegi ka asjaolu, et kohal oli kuulamas ka palju mehi, kes küsisid ilma valehäbita igasugu asju kondoomide kasutamise kohta. Kondoomide kasutamine ei ole siin väga au sees ja pigem see haavab mehelikkust, õnneks see päev tõestas, et Keenias on olemas enda ja teiste tervise eest tõsiselt hoolivaid mehi. Saime ka WEFOCOlt 200 kondoomi laialijagamiseks ning lisaks jagame naistegruppidele seemneid ja juhtnööre uute põllukultuuride kasvatamiseks. Viimane sai võimalikuks suuresti tänu minu tandempartnerile, Ankele!

Minu hea sõbranna palus minult kirjutada siinsest meditsiinisüsteemist, kohalikest ravitsejatest/nõidadest ja ümberlõikamisest. Kuna siin üht-teist põimub usu ja kirikuga, siis mammutpostituse vältimiseks mõtlesin, et jaotan postituse kahte ossa. Esimeses osas räägin põgusalt ümberlõikamisest, oma kirikuskäigust, uskumustest ja deemonitest ning siis lähen sujuvalt üle nõidade ja ravitsejateni ning üritan viimases osas anda ülevaate ka kohalikust meditsiinisüsteemist. Lisaks proovin järgmine nädal kohaliku ravitseja jutule pääseda, et tema tööd lähemalt uurida. Nõidu ja igasugu muid trikimeistreid on siin piirkonnas hulgaliselt.

Alustan lihtsamast - ümberlõikamisest. Neid teostatakse Keenias nii poistele kui ka tüdrukutele. Tüdrukutele teostatav on väga traumaatiline ja põhimõtteliselt ära keelatud, kuid siiski mõned üksikud hõimud nagu Kikuyu ja Nandi praktiseerivad seda. Poisid on aga põhimõtteliselt kõik ümber lõigatud ning täpsem protseduur sõltub jällegi hõimutraditsioonidest. Mõnes kohas näiteks sind kaetakse alasti olles üleni mudaga kokku ja tantsitakse ümberringi ning tehakse protseduur ära. Nüüd on protseduurid ohutumaks läinud (varem oli see üks põhjustest miks HIV nakkus levis) ja seda teostavad enamasti arstid, aga paraku täiuslikkuseni on veel päris palju ruumi. Alles ükspäev nägin poissi, kes sai ebahügieenilistes tingimustes tehtud protseduurist teetanuse ja kelle opihaav oli mitte just meeldivaim vaatepilt. Õnneks on ta nüüd tervenemas. Kui sa pole ümber lõigatud, siis sa pole perekonna silmis mees. Meessoost mzungu'del ma ei soovitaks mainida, et nad on lõikamata, kuna siis neid lihtsalt sunnitakse seda tegema. Lahkunut enne ei maeta, kui ta pole lõigatud.

Nüüd veidi jälle kirikust. Ühel pärastlõunal kontoris olles juhtusin ma pealt kuulama lõunast jumalateenistust kõrvalolevast kirikust (tegelikult pealt kuulama ei ole just õige väljend - see on nii vali, et sa tahes-tahtmata kuuled seda). Juhuse tahtel oli see seekord aga inglise keeles. Jutlust pidas meeldiva kõnemaneeriga naine. Kahjuks ma täpset sisu enam ei mäleta, aga mis mulle hoopis meelde jäi, oli tunne pärast kõne lõppu. Siinsed jutlused on väga emotsionaalsed ja karismaatilised. Pastor selgitab elavalt, kogu kehaga kaasa žestikuleerides. Kõne eesmärk oli motiveerida inimesi paremini elama, oma võimalusi kasutama ja raskuste korral mitte usku kaotama. Ja ma pean tunnistama, et pärast jutlust tundsin ka mina isiklikku motivatsioonisööstu. Mõtlesin siis, et kui keegi mind nii iga nädal motiveeriks, siis ma oleks juba ei-tea-mida saavutanud. Igapäevaelus pean ma paraku enda eesmärkide täitmiseks tihti hoopis end ise motiveerima. Enesemotivatsioon on (minu jaoks) palju keerulisem kui keegi väljaspoolt tagant utsitaks. Keenialaste probleemid on meie omadega võrreldes ikka üsna keerulised ja kust mujalt nad saaksid tuge edasi tegutsemiseks, kui mitte kirikust. Võib-olla on see üks paljudest põhjustest miks on usk nende kultuuris niivõrd tähtsal kohal? See on minu kui kõrvaltvaataja arvamus.

Nagu lubatud, siis käisin ma ka pühapäeval kirikus. Pidime algselt kohtuma kell 10 meie juures, aga ma sain üllatuse osaliseks. Kui keenialaste ajaplaneerimine on üldjoontes vildakas, siis kirikusse jõutakse enam-vähem õigeaegselt kohale. Mulle tuldi järele isegi 20min varem, juhuse tahtel olin ma ise ka see päev millegipärast juba varem valmis ja kohene minek ei valmistanud mingeid probleeme. Aga üllatus ikkagi.
Kirikud näevad siinmaal välja palju tagasihoidlikumad kui Eestis, vahel ei saa arugi, et tegemist on kirikuga. Mõnikord aitab ukse kohale maalitud kiri seletada, millega tegemist. Kirikusse minnes lüüakse end üles, üleüldiselt on näha, et keenia naised on välja minnes väga hoolitsetud. Kohale jõudes olime seal ühed esimestest, kuid üsna pea oli kogu ruum rahvast täis. Olen märganud, et kui Eestis on suures tühjas ruumis omavahel võõrad inimesed, siis nad positsioneerivad end pigem üksteisest kaugele. Siin aga poetakse vahel üksteisele külg-külje alla. Okei, mind kui valget veidi võõrastatakse ja pigem piideldakse silmanurgast, aga tavaliselt on ikka nii, et seal kus on, sinna tuleb juurde.
Muidugi olin ma ainus valge nahavärviga inimene ruumis ja see seab mind teatud rambivalgusse. Jumalateenistuse sissejuhatavas osas pidin end kõigile tutvustama, et kes ma olen ja kust ma tulen. Ma juba ootasin seda, kuna sarnaseid seiku on siin varemgi juba ette tulnud. Seejärel tulid administratiivsed teated ja põhiprogramm. Põhiprogramm vaheldus Piiblist teatud lõikude lugemisega ja siis sellekohaste õpetlike lugude seletamisega ning laulude laulmisega. Õhkkond oli väga elav ja emotsionaalne, laulude ajal kõik laulsid täie häälega kaasa ja tegid ka tantsuliigutusi. Jutlustust peeti suahiili keeles koos inglise keelse tõlkega (kuigi oli tunne, et tõlgiti vaid minu jaoks, kuna tõlk vaatas enamus ajast minu poole, aga mis on neist kena). Lõpuks koguti ka annetusi Turkana järve ääres elavate vaeste hõimurahvaste toeks, mille jaoks pea kõik annetasid. Pärast annetusi oli kell juba niipalju, et oli aeg kodu poole astuda. Paar sammu kirikust väljas püüti mind kinni ja paluti ka kiriku külalisteraamatusse sissekanne teha ning kutsuti ka järgmine nädal tagasi. Kokkuvõttes pean ütlema, et mul oli päris huvitav pühapäeva hommik.

Reaalsuses siiski see raha Turkana hõimudeni ei jõua, kuna see läheb hoopis pastorile. Kõik teavad seda, aga siiski annetavad. Kui sa kirikule hoolsalt ei anneta, kes siis pärast sind matab? Samuti on ka eri kirikutel miinimumannetusmäärad, näiteks täiskasvanu alates 50KES ja laps 20KES. Mõni kirik soovib niipalju, kui sul on hetkel võimalik anda. Seepärast tahavad kirikud endale ka rikkaid külastajaid. Kohalikud inimesed usuvad päris palju deemonisse ja needustesse. Needuse saavad peale panna kohalikud nõiad ning nendest saab lahti ainult palvetades kiriku ja pastori abiga. See on veel üks põhjus miks kirikus käiakse. Inimesed usuvad ka (halbadesse) unenägudesse ning palvetavad, et seal nähtud õudused reaalsuseks ei saaks. Levib igasugu huvitavaid uskumusi, näiteks usutakse, et kassidel on deemonlikud võimed. Rikkad inimesed viivad kassid Uganda spetsialistide kätte, kus antakse neile deemonlik vägi. Öösel võtavad nad inimvormi ja tapavad magajad ning seejärel rikkad võtavad raha endale. Ugandas on üldse väga huvitavaid hõime, kus osad tegelevad surnute ülesäratamisega (mulle isegi demonstreeriti kuidas need täpselt häält ka teevad) ja teised nagu Wagishu hõim, söövad inimesi. Eriti hinnatud on peresse esmasündinud, kuna nende liha peaks andma palju elujõudu.

Lõpetuseks ka mõned pildid üldisest elu-olust ja ka seminaridest.

--------------------------------------------------

This week we had our first HIV/AIDS related seminar. The first one is always the hardest, because you will know the least what to expect. Is it too much information? Too easy/hard? Eventually the seminar went one hour longer than initially planned due to the unexpected amount of questions. What made us even more happy was the fact that also a lot of men were present, listening and asking questions about the condom usage. Using a condom is not very popular and has a reputation of shame for the man. Fortunately this day proved that there are still men in Kenya, who will value his and his partners health. We also got 200 condoms from WEFOCO for distribution and mainly thanks to my tandempartner Anke, we have started to distribute seeds to some women groups in order for them to test out planting some new crops.

My good friend asked me to write about the local medical system, witch doctors and circumcition. As this topic in somewhat aslo connected to the religion and to avoid a mammoth-post, I decided to make the post in two parts. First I will talk about the circumcition, them about my visit to church, where I will go to superstitions and demons. Then also something about witch doctors and finally I try to give a sufficient overview about the medical system. Moreover, I try to arrange a meeting for the next week with some of the witch doctors to ask more about his work, there are plenty around.

I start with the easiest topic - circumcision. It is done here in Kenya for both boys and girls. The one for girls is very traumatizing and therefore illegal, only few tribes like Kikuyu practice that nowadays. For boys it is done for everyone and the exact way also differs among the tribes. For example some will cover your naked body with mud, then they dance and sing around you and do the deed. Nowadays more safer methods and professionals are used for the operation (previously operation infections were one of reasons of HIV spreading). Still there is room for the improvement - just another day I saw a young boy, who got tetany after the infection and also operation wound looked pretty nasty. Fortunately he is better by now. If you are not circumcised, you are not a man in front of your family. And I do not recommend for male mzungu's to tell here that they are not circumcised, they will force you to do it :). Passed away person is not buried before he is not circumcised.

Now back to church. One afternoon at the office, I came to overhear a lunchtime service from the church next door. The service was in English and the speaker was a woman with a pleasant voice. I do not remember the exact content, but generally it was speaking about motivation, not giving up when life gives you hardships and keep your belief in God so that he helps you to solve everything. What I remembered, was the feeling I had after listening the service. I felt quite empowered and uplifted, if someone would give me a motivational speech every week, then I would have accomplished already I-do-know-what. Inner motivation is much harder for me to maintain. Maybe this is one of the many reasons why people go to the church? Kenyans have problems, which are much more severe than ours and they feel the need to turn to someone? Though this is just an opinion of a bystander.

As promised, I went to church on Sunday. We agreed to meet at our house at 10am, but to my suprise, they showed up 20 minutes earlier. I was too used to the not-so-perfect timeplanning in Africa. We were one of the first ones to arrive but soon the room was filled with people. Service started with the introduction and suprise-suprise, also I had to introduce myself in front of all the people. Well, I kind of expected that. It was not the first time when I had to introduce myself in random events and as a random (only white) person there. Service continued with the administrational announcements and then with the main program. In the main program, they read out some parts from the Bible and intepreted the meanings to the audience by adding some stories. In between the readings, they sang and danced. The atmosphere was very lively, everyone danced and sang loudly together. Pastors were charismatic, readings were done in Kiswahili and English. Although it seemed sometimes that the English translation was only done for me as the translator looked into my eyes much too often. But it was nice from them. At the end, donations were asked to help the poor tribespeople living near the Turkana lake. Almost everyone donated. Before I managed to leave, I was also asked to sign the guestbook of the church. In conclusion, it was pretty interesting Sunday morning.

In reality, the money does not go to the Turkana tribespeople, the pastor will take it. And everyone knows that and still donates. Who is going to assist you on burial of you or your relatives if you have not donated for the church? Also there are minimum donations fixed for some churches, for example 50KES for adults and 20KES for children. Some ask as much as you have. So basically churches also prefer having rich people there. Locals believe quite a lot in demons and curses, and one certain way of getting rid of a curse, is with the help of the God and church. So another reason why people go to church, is to pray to get rid of curses put on them by witch doctors. Also people believe that things seen in dreams tend to come true in one way or another. There are also some interesting superstitions. For example, people do not like cats very much. Cats are believed to carry demonic spirits, which take human forms while family is sleeping to kill them. Who puts the spirits there? Rich people and businessmen of course and they go to Uganda to do that. Uganda seems to be quite advanced in witchcraft in general. Also you can find some interesting tribes there, for example some practice resurrection (I have even been demonstrated exactly what noise these resurrected beings do) and one tribe called Wagishu even eats human flesh. Especially valued is the flesh of a firstborn as it carries extra strength in it.

Finally some pictures from the seminars and about the life in general in Shianda.

Lähme sõidame!/Let's ride!

Ma arvan, et päris mitmed teist on juba kuulnud Aafrika liikluskultuuri erinevusest ja kurikuulsusest võrreldes Euroopaga. Eks minagi olin sellest varem kuulnud ja lugenud. Kui ma esimest korda Nairobist Shiandasse sõitsin, siis alguses tundus kõik päris rahulik, kuni üks hetk nägin rekkat küllili tee peal. See rekka oli seal vist juba tükk aega olnud, kuna muud saginat tee peal ei olnud. Ainult inimesed istusid muruplatsil rahulikult maas. Kuulduste järgi peaks Etioopias nii olema, et seal lükatakse purukssõidetud autod kuhugi teeserva ja koristatakse alles mõne aja pärast ära (ma ei tea kas see ka päriselt nii on, Taavet lükka ümber kui on teisiti).

Kolm peamist kohalikku sõiduvahendit lühikeste vahemaade läbimiseks on bodaboda (jalgrattatakso), pikipiki (mootorrattatakso) ja matatu (minibuss). Kuna naistegrupid asuvad Shiandast väljaspool ja teed sinnaminekuks on pehmelt öeldes mudased ja auklikud, siis meie eelistatumaks sõiduvahendiks on pikipiki. Läheks küll matatuga, aga neid teid nad ei sõida. Ma pole elu jooksul niipalju mootorrattaga sõitnud kui siin esimese nädala jooksul. Ja need sõidud on siin ikka vahel päris kõhedusttekitavad - kiivrit loomulikult ei ole ja sõidukiirus on tihtipeale suurem kui siinne liiklus lubaks. Ja kui mudasel teel hakkab padukat sadama, siis muutuvad hullemad teed nii libedaks, et osa teest peab jalgsi kõndima. Siiski-siiski tundub, et siinsed juhid on sellevõrra ka osavamad liiklejad. Tihti läheb midagi katki, minu mäletamist mööda on mul kaks korda läinud katki kumm ja üks kord mootor. Motika peal veatakse kõike mõeldavat. Minu kõige eredamad mälestused on kui motika tagaistmel sõitis mees, kes hoidis oma süles jalgratast või teine juhus, kui tagaistme külge oli kinnitatud suur diivan. Nüüd ma ei pea seda enam üldse imelikuks. Meil on ajapikku juba tekkinud lemmik pikipiki juhid. Minu isiklik lemmik on Patrick, kes meid nähes hakkab rõõmsalt kohe oma ratast meie poole tirima.

Matatud on natuke teine teema. Nad sõidavad maanteel linnade vahet pidi, peatudes ja korjates inimesi igast teeotsast peale. Tavalises matatus on istekohti umbes 14, aga olgem ausad - nad korjavad peale niipalju inimesi kui on võimalik sisse mahutada. Suurim, mida ma näinud olen vist on 24 inimest - lapsed istusid süles, vahekäikudesse tekitati puupilbastest istmed ja vähemalt kolm inimest kõlkus otsapidi lahtisest uksest väljas. Tavaline värk. Mõnikord paterdavad ka kingituseks toodud kanad mööda bussipõrandat ringi. Ma olen sellega juba nii ära harjunud, et mul hakkaks pooltühjas matatus sõites imelik. Maanteel on palju politseikontrolle, kontrollivad kas kindlustus kehtib ja vahel kui sinu matatu liiga pungil täis on, siis küsivad 200KESi altkäemaksu ka. Matatujuhid on pigem kõik eraettevõtjad, sõidavad oma äranägemise järgi valitud marsruute pidi. Vähemalt nii sain ma aru ühe juhiga vestlust pidades (pead selle nimel ei anna).

Seminaridega läheb kenasti, kuigi alguses oli meil küll probleeme inimeste kokkuajamisega. Muutsime taktikat ja oleme õppinud ajama asju keenia reeglite järgi ning viimased seminarid on läinud juba päris edukalt. Kõige rõõmsamaks teeb asjaolu, et oleme toitumise ja põllumajanduse teemadega tabanud naelapea pihta. Vaatamata keelebarjäärile tekib meil seminarides pidevalt elav arutelu, küsitakse hulga küsimusi, soovitakse materjale paberkandjal ja lisaks ka praktilisi lisaõppetunde. Näha on ka, et palju muutusi jääb motivatsiooni ja enesekindluse taha ehk oleme püüdnud teha kõik endast oleneva, et neid suurematele tegudele motiveerida. Oktoober on seminare täis ning lisaks plaanime teha koolikülastusi rääkimaks HIVst ja AIDSist (sellest siinsetes koolidest üldse ei räägita) ja ka kiirteste HIVi määramiseks.

----------------------------------------------------------------------
I think many of you have heard already about the traffic differences between Africa and Europe. I had also read about it and while I was driving from Nairobi to Shianda for the first time, the road seemed pretty calm for couple of hours...until I saw a big truck laying sideways on the road. It seemed that it had been laying there for quite a while as there were no other acivity besides some people calmly sitting on the grass nearby. According to some people, in Ethiopia they leave the cars (plus some other evidence) after the crash on the sideways for quite a long time until it is eventually cleaned up. Please someone correct me if I am mistaken here.

There are three main means of traveling when you want to cover short distances - bodaboda (bicycle taxi), pikipiki (motorcycle taxi) and matatu (minibus). As most of the women groups are situated outside Shianda village in remote areas and the roads there are muddy and filled with notorious holes, then the best option for transport for us is pikipiki. I think I have never ridden so much with a motorcycle in my life that here during the first week. And what rides they are - of course there are no helmets, speeds are sometimes insane and the traffic itself has a high level of entropy. And if the daily heavy rainfalls start, then the some roads become so slippery that we have to walk some of the way beside the bike. Bikes tend to break down occasionally, so far I have two punctures and one motor breakdown in my account. Everything is carried with the motorcycle, my most memorable instances were bike carrying two passengers and a bicycle or a wide sofa. And this is very normal. And today I saw two bikes carrying 10-15 plastic chairs each. We have already our favourite pikipiki drivers, my personal favourite is Patrick, who as soon as he notices us, starts to drag his bike keenly towards us.

Matatus are another story. They are driving in between towns, picking up and dropping off people at every road corner possible. There are around 14 seats in an average matatu, but let's face it - they fit in as many people as possible. I think my personal record has been 24: children were sitting on the laps, piece of wood was put across the aisle to sit on and three people were hanging halfway out from the open bus door. And sometimes chicken (for presents) walk around the bus floor. To be honest, I would feel weird if I had to drive in a half-filled matatu. There are lots of police controls among the road and if your matatu is too full, you have to pay 200KES (ca 1,5euros) as a bribery to go on.

Seminars with women groups are going on fine, although we had some attending problems at the beginning. We decided to change the tactics and start to work according to the Kenyan "rules" and it has paid off. Last seminars have been pretty successful. What is more, it seems that we have gotten a bullseye with the choice of the topic for the seminars. Despite of the language barrier, constant lively discussion is present, lots of questions, extra materials and practical additional workshops are being asked. What I see here is that lots of groups have motivational and low esteem problems, where we try to encourage them as much as possible. October is full of seminars, in addition we plan to go to schools to talk about HIV and AIDS (which is not covered by curriculum) and also start doing HIV tests among the people here.

Igapäevajutud/Everyday talks

WEFOCO kontor on huvitav koht. Vahel ta transformeerub ka rätsepatöökojaks, kus üks organisatsiooni töötajaid õmblustöid sooritab. Avastasin mingi hetk, et kõik vähegi kenad riided meie tutvusringkonnas on tema tehtud ja ma ka siis otsustasin tema oskusi ekspluateerida ja paluda tal mind aidata kleidi õmblemisel. Tavaliselt ma õmblen riideid eelnevalt valmis tehtud lõigete järgi ning mul oli esimest korda võimalik näha kuidas rätsep neid inimese mõõtude järgi riidele valmis konstrueerib. Kogu protsess oli üsna põnev minu jaoks. Kleit tuleb aafrikapärane, aafrika puuvillast ja kohalikus stiilis, ehk saan ka foto üles laetud kui kleidi valmis saan.

Kontoris käib tihtilugu läbi palju rahvast ja seal saab igasugu vestlusi pidada ja seeläbi siinset elu-olu lähemalt tundma õppida. Teisipäeval kui sealsamas kontoris kleiti nikerdasin, ühines meiega järjekordne seltskond. Korraga keegi küsis minult, et "Millises kirikus ma pühapäeviti käin?". Pidin paar sekundit mõtlema, kuidas sellele küsimusele vastata.

Usuga on neil siin väga tihedad suhted - kirikuid on iga nurga peal ja pühapäeviti on need pungil inimesi täis, iga kirik laulab oma laule ja palvusi. Evolutsiooni ei usuta, kuigi koolis õpetatakse. Kui kohalike juurde jälle lõunale satun, siis juba automaatselt pean nendega enne sööma asumist palvuse. Igas korralikus majapidamises on religioosse sisuga plakatid seina peal.

Otsustasin hüpata tulle ja vastata, et ma polegi Keenias viibimise ajal veel kirikusse jõudnud. Nagu arvata oligi, siis kõik ahhetasid. Selgitasin, et minu lähikondlaste seas ei ole olnud usk Jumalasse niiõrd tähtsal kohal ja mind ei ole viidud lapsepõlvest saati pühapäeviti kirikusse. Olen juba selliste väljaütlemiste eest saanud varemalt pakkumisi alates peaaegu kättpidi kirikusse viimisega ja personaalselt mulle suahiilikeelsete palvelaulude õpetamisega. Ja nüüdki tuli pakkumine, et lähme järgmine kord pühapäeval koos kirikusse. Eks mul tuleb see käik ükskord ära teha, kasvõi huvi poolest ja võib-olla hakkan ma elu uue külje pealt nägema.

Jutt sellega ei piirdunud. Küsiti siis, et kas Eestis abiellutakse ja kuidas me inimesi matame? Need on ka ju kristlikud traditsioonid. Pidin siis nentima, et osasid traditsioone praktiseerime ja osasid mitte. Nagu Keeniaski tahtsin lisada. Jumalasõna keelab ju põhimõtteliselt mitmenaisepidamise (6.käsk), mis siin on laialt praktiseeritud tava. Kogu küla peale pidi olema kaks majapidamist, kus mehel on vaid üks naine. Selle õigustuseks toovad nad väite, et naisi on rohkem kui mehi. Mitteametlike allikate sõnul on meeste-naiste suhe Keenias 40-60. Muud kooselu vormi peale mehe ja naise vahelise abielu siin ei eksisteeri. Meie mõistes vabaabielusid ei ole olemas. (Mis mõttes elad mehega koos, teil on lapsed ja polegi abielus?). Homo- ja lesbisuhetest ei tasu isegi iitsatada. Vahel on tunne, et naine on siin nagu ese - tal puuduvad paljud õigused, mis meestel on. Kui mees soovib naisega abielluda, siis peab ta "maksma" kaasavara naise vanematele naise eest. Näiteks meie eelmise elukoha peremehe vanima tütre hinnaks oleks umbes 20 lehma. Kui see makstud, siis naine ei tohi enam oma perekonna juurde tagasi pöörduda kui abielu hapuks kisub. "Sinu eest on ju makstud, sa ei saa enam tagasi tulla." Naiste (ja laste) peksmine on siin üsna tavaline, isegi meie oleme seda kõrvalt näinud rohkem kui üks kord. Ja põhjenduseks olen ma isegi kuulnud selliseid väiteid,et vahepeal naine testibki meest, et kas mees teda ikka piisavalt armastab. Kes lööb, see armastab... Naisel ei ole pärimisõigust - kui peres on ainult tütred ja pereisa sureb, siis ta ei saa oma maad valdusi kellelegi pärandada ja need kanduvad üle lähimatele meessugulastele. Niimoodi pärandati ka lesestunud naisi, aga õnneks see tava hakkab kaduma.

Eks noorem generatsioon ja Nairobis elavad keenialasted elavad meile natuke sarnasemalt, kuid keenia küla- ja suurlinnaelu erinevad siiski kui öö ja päev. Sattusin ükspäev ka vestlusesse siinse "kohtingukultuuri" teemadel. Nimelt näeb Keenias üliharva paare käest kinni hoidmas, see oleks midagi erakordset Shianda külaelus. Mees ja naine käivad tutvuse alguses hoopis üksteisel külas, sageli "eskordib" mees naise külastuse lõpus pikipiki (mootorrattatakso) peale. Väidetavalt vanem generatsioon siinmaal suudlemist ei ole praktiseerinud. Nö eelmänguks lihtsalt öeldi naisele, et pööra pea sinna seina poole ja siis sai naine juba aru, mida mees tast tahab. Suudlemine jõudis keenia külanoorte ellu 2000.aastate alguses euroopa ja ameerika filmidest. Siis vaadati, et "ohhoo, mis asi see nüüd on!" ja hakati ka omavahel  proovima. Nairobis pidid noored vabameelsemad olema.

Iga päev on siin millegagi võitlus - ebaõiglaste hindadega, parima mootorratta takso leidmisega, malaariasääsketega, öösel tegutsevate hiirtega, ilmaga, läbimatute teedega jne. Meie võitlus laste eest ei ole veel ikka saanud täielikku lahendust, kuna nüüd laste vanavanemad on hakanud väitma, et ei jõua lapsi ülal pidada ja tahavad lapsi emale tagasi anda. Ema aga purjutab ja kõik vaatavad meie poole. Tuleb mõelda.

Õnneks see nädalavahetus on plaan minna Ugandasse Niilusele parvetama. Vajangi paariks päevaks keskkonnavahetust.

-------------------------------------------------------------

WEFOCO office is an interesting place. Sometimes it transforms from an office to the tailoring studio. Seems that one of the staff is also a tailor and made most of the beautiful clothes what I have seen our acquaintances wearing. So I thought I will exploit this opportunity and ask her to help me out to make an African dress. Usually I make a dress using the read made prints, but this was the first occasion for me to see how the real tailor builds up the pieces according to the design and the measurements. I must say that I was thrilled and eager to start making it. It will be made in African style, from an authentic African cotton. I try to upload a foto when it is finished.

There are quite a few people coming and going through the office daily and therefore many interesting conversations are taking place there. On Tuesday, when I was again working there on my dress, another group of people showed up. At one point, someone asked from me: " What church do I usually attend to on Sundays?". I had to gather my thoughts for couple of seconds before answering that.

They have very deep relationship here with the religion. Churches are built everywhere and on Sundays it is full of people. Generally people do not believe in evolution, even though it is taught at schools. If I am attending for a lunch at the locals, I almost automatically carry out a small prayer with them before starting a meal. Every good household has a religious-themed posters hanging on the walls.

I decided to take the hit and say that I have not been to church during my stay in Kenya. Well, that caused some gasps, but is was no suprise for me. I explained that my upbringing was not specifically centered around the religion and I was not sent to church on Sundays. Due to these kind of statements, I had already received previous invitations to restore my religion by taking me to church by hand and personally teaching me how to sing religious sentences in kiswahili. And of course, even now the invitation to come to the church next Sunday came. Well, I think I have to do it once at least, just to broaden my mindset.

The conversation was not finished with this. Then they asked how the people get married in Estonia and how they are buried? These are also Christian traditions. Then I had to admit that some traditions are followed and some are not. "Like in Kenya", I wanted to add. The word of God basically forbids having more than one wife at the time, which is widely practiced tradition here. There are supposed to be two households in Shianda area, where the husband has one wife. To justify this situation, the most common excuse is that there are more women than men in Kenya. The ratio should be 40-60, according to the unofficial resources. You have to get married here if you want to live together with someone and have kids with them. You should not even whisper about gay and lesbian relatioships, they do not exist here. Sometimes I have a feeling that a woman is like an item here - she has much less rights than a man. If a man wants to marry a woman, the he has to pay a dowry to woman's parents. For example the dowry for the eldest daugther of the previous household we lived, is approximately 20 cows. If that is paid, the woman cannot return to her parents anymore, even if the marriage goes down. The beating of women (and children) is pretty common here, I have seen it on the side too in some occasions. The explanation for that would be the argument that sometimes woman acts bad on purpose, because she wants to test wheter the husband loves her or not. A woman does not have a right to inherit here - if there are only daughters and the man dies, then property will be inherited by the closes male relative. Even the widows are inherited like that, but fortunately it starts to become a less common practice here.

The younger generation of Kenyans and those who live in Nairobi, have somewhat more similar traditions to us. Although there are still some suprises. Once I had a discussion about the local "dating culture". You do not see couples holding hands and walking around together, this would be something exeptional here. The man and the woman will visit each others homes at the beginning and usually man "escorts" the woman to the pikipiki (motorcycle taxi) when the visit is over. Arguably no such thing as kissing was practiced by the older generation. For the foreplay, man just said to his wife that turn around and look at the wall and the wife already knew what is going to happen. Kissing arrived to Shianda at the beginning of 2000nds from the American and European movies and then the locals started to try it out too.

Every day there I fight against something here - unfair prices, malaria mosquitoes, rats, weather, non-drivable roads and so on. Our fight for the children has not found its conclusion yet as the grandparents have started to claim that they do not have enough resources to take care of the children and want to give them back to the mother. But the mother is drinking and all the eyes turn to us. We have to figure something out again.

Fortunately there is a plan to go to Uganda to raft on the Nile this weekend. I really need some time off for couple of days.