Lähme sõidame!/Let's ride!

Ma arvan, et päris mitmed teist on juba kuulnud Aafrika liikluskultuuri erinevusest ja kurikuulsusest võrreldes Euroopaga. Eks minagi olin sellest varem kuulnud ja lugenud. Kui ma esimest korda Nairobist Shiandasse sõitsin, siis alguses tundus kõik päris rahulik, kuni üks hetk nägin rekkat küllili tee peal. See rekka oli seal vist juba tükk aega olnud, kuna muud saginat tee peal ei olnud. Ainult inimesed istusid muruplatsil rahulikult maas. Kuulduste järgi peaks Etioopias nii olema, et seal lükatakse purukssõidetud autod kuhugi teeserva ja koristatakse alles mõne aja pärast ära (ma ei tea kas see ka päriselt nii on, Taavet lükka ümber kui on teisiti).

Kolm peamist kohalikku sõiduvahendit lühikeste vahemaade läbimiseks on bodaboda (jalgrattatakso), pikipiki (mootorrattatakso) ja matatu (minibuss). Kuna naistegrupid asuvad Shiandast väljaspool ja teed sinnaminekuks on pehmelt öeldes mudased ja auklikud, siis meie eelistatumaks sõiduvahendiks on pikipiki. Läheks küll matatuga, aga neid teid nad ei sõida. Ma pole elu jooksul niipalju mootorrattaga sõitnud kui siin esimese nädala jooksul. Ja need sõidud on siin ikka vahel päris kõhedusttekitavad - kiivrit loomulikult ei ole ja sõidukiirus on tihtipeale suurem kui siinne liiklus lubaks. Ja kui mudasel teel hakkab padukat sadama, siis muutuvad hullemad teed nii libedaks, et osa teest peab jalgsi kõndima. Siiski-siiski tundub, et siinsed juhid on sellevõrra ka osavamad liiklejad. Tihti läheb midagi katki, minu mäletamist mööda on mul kaks korda läinud katki kumm ja üks kord mootor. Motika peal veatakse kõike mõeldavat. Minu kõige eredamad mälestused on kui motika tagaistmel sõitis mees, kes hoidis oma süles jalgratast või teine juhus, kui tagaistme külge oli kinnitatud suur diivan. Nüüd ma ei pea seda enam üldse imelikuks. Meil on ajapikku juba tekkinud lemmik pikipiki juhid. Minu isiklik lemmik on Patrick, kes meid nähes hakkab rõõmsalt kohe oma ratast meie poole tirima.

Matatud on natuke teine teema. Nad sõidavad maanteel linnade vahet pidi, peatudes ja korjates inimesi igast teeotsast peale. Tavalises matatus on istekohti umbes 14, aga olgem ausad - nad korjavad peale niipalju inimesi kui on võimalik sisse mahutada. Suurim, mida ma näinud olen vist on 24 inimest - lapsed istusid süles, vahekäikudesse tekitati puupilbastest istmed ja vähemalt kolm inimest kõlkus otsapidi lahtisest uksest väljas. Tavaline värk. Mõnikord paterdavad ka kingituseks toodud kanad mööda bussipõrandat ringi. Ma olen sellega juba nii ära harjunud, et mul hakkaks pooltühjas matatus sõites imelik. Maanteel on palju politseikontrolle, kontrollivad kas kindlustus kehtib ja vahel kui sinu matatu liiga pungil täis on, siis küsivad 200KESi altkäemaksu ka. Matatujuhid on pigem kõik eraettevõtjad, sõidavad oma äranägemise järgi valitud marsruute pidi. Vähemalt nii sain ma aru ühe juhiga vestlust pidades (pead selle nimel ei anna).

Seminaridega läheb kenasti, kuigi alguses oli meil küll probleeme inimeste kokkuajamisega. Muutsime taktikat ja oleme õppinud ajama asju keenia reeglite järgi ning viimased seminarid on läinud juba päris edukalt. Kõige rõõmsamaks teeb asjaolu, et oleme toitumise ja põllumajanduse teemadega tabanud naelapea pihta. Vaatamata keelebarjäärile tekib meil seminarides pidevalt elav arutelu, küsitakse hulga küsimusi, soovitakse materjale paberkandjal ja lisaks ka praktilisi lisaõppetunde. Näha on ka, et palju muutusi jääb motivatsiooni ja enesekindluse taha ehk oleme püüdnud teha kõik endast oleneva, et neid suurematele tegudele motiveerida. Oktoober on seminare täis ning lisaks plaanime teha koolikülastusi rääkimaks HIVst ja AIDSist (sellest siinsetes koolidest üldse ei räägita) ja ka kiirteste HIVi määramiseks.

----------------------------------------------------------------------
I think many of you have heard already about the traffic differences between Africa and Europe. I had also read about it and while I was driving from Nairobi to Shianda for the first time, the road seemed pretty calm for couple of hours...until I saw a big truck laying sideways on the road. It seemed that it had been laying there for quite a while as there were no other acivity besides some people calmly sitting on the grass nearby. According to some people, in Ethiopia they leave the cars (plus some other evidence) after the crash on the sideways for quite a long time until it is eventually cleaned up. Please someone correct me if I am mistaken here.

There are three main means of traveling when you want to cover short distances - bodaboda (bicycle taxi), pikipiki (motorcycle taxi) and matatu (minibus). As most of the women groups are situated outside Shianda village in remote areas and the roads there are muddy and filled with notorious holes, then the best option for transport for us is pikipiki. I think I have never ridden so much with a motorcycle in my life that here during the first week. And what rides they are - of course there are no helmets, speeds are sometimes insane and the traffic itself has a high level of entropy. And if the daily heavy rainfalls start, then the some roads become so slippery that we have to walk some of the way beside the bike. Bikes tend to break down occasionally, so far I have two punctures and one motor breakdown in my account. Everything is carried with the motorcycle, my most memorable instances were bike carrying two passengers and a bicycle or a wide sofa. And this is very normal. And today I saw two bikes carrying 10-15 plastic chairs each. We have already our favourite pikipiki drivers, my personal favourite is Patrick, who as soon as he notices us, starts to drag his bike keenly towards us.

Matatus are another story. They are driving in between towns, picking up and dropping off people at every road corner possible. There are around 14 seats in an average matatu, but let's face it - they fit in as many people as possible. I think my personal record has been 24: children were sitting on the laps, piece of wood was put across the aisle to sit on and three people were hanging halfway out from the open bus door. And sometimes chicken (for presents) walk around the bus floor. To be honest, I would feel weird if I had to drive in a half-filled matatu. There are lots of police controls among the road and if your matatu is too full, you have to pay 200KES (ca 1,5euros) as a bribery to go on.

Seminars with women groups are going on fine, although we had some attending problems at the beginning. We decided to change the tactics and start to work according to the Kenyan "rules" and it has paid off. Last seminars have been pretty successful. What is more, it seems that we have gotten a bullseye with the choice of the topic for the seminars. Despite of the language barrier, constant lively discussion is present, lots of questions, extra materials and practical additional workshops are being asked. What I see here is that lots of groups have motivational and low esteem problems, where we try to encourage them as much as possible. October is full of seminars, in addition we plan to go to schools to talk about HIV and AIDS (which is not covered by curriculum) and also start doing HIV tests among the people here.

Igapäevajutud/Everyday talks

WEFOCO kontor on huvitav koht. Vahel ta transformeerub ka rätsepatöökojaks, kus üks organisatsiooni töötajaid õmblustöid sooritab. Avastasin mingi hetk, et kõik vähegi kenad riided meie tutvusringkonnas on tema tehtud ja ma ka siis otsustasin tema oskusi ekspluateerida ja paluda tal mind aidata kleidi õmblemisel. Tavaliselt ma õmblen riideid eelnevalt valmis tehtud lõigete järgi ning mul oli esimest korda võimalik näha kuidas rätsep neid inimese mõõtude järgi riidele valmis konstrueerib. Kogu protsess oli üsna põnev minu jaoks. Kleit tuleb aafrikapärane, aafrika puuvillast ja kohalikus stiilis, ehk saan ka foto üles laetud kui kleidi valmis saan.

Kontoris käib tihtilugu läbi palju rahvast ja seal saab igasugu vestlusi pidada ja seeläbi siinset elu-olu lähemalt tundma õppida. Teisipäeval kui sealsamas kontoris kleiti nikerdasin, ühines meiega järjekordne seltskond. Korraga keegi küsis minult, et "Millises kirikus ma pühapäeviti käin?". Pidin paar sekundit mõtlema, kuidas sellele küsimusele vastata.

Usuga on neil siin väga tihedad suhted - kirikuid on iga nurga peal ja pühapäeviti on need pungil inimesi täis, iga kirik laulab oma laule ja palvusi. Evolutsiooni ei usuta, kuigi koolis õpetatakse. Kui kohalike juurde jälle lõunale satun, siis juba automaatselt pean nendega enne sööma asumist palvuse. Igas korralikus majapidamises on religioosse sisuga plakatid seina peal.

Otsustasin hüpata tulle ja vastata, et ma polegi Keenias viibimise ajal veel kirikusse jõudnud. Nagu arvata oligi, siis kõik ahhetasid. Selgitasin, et minu lähikondlaste seas ei ole olnud usk Jumalasse niiõrd tähtsal kohal ja mind ei ole viidud lapsepõlvest saati pühapäeviti kirikusse. Olen juba selliste väljaütlemiste eest saanud varemalt pakkumisi alates peaaegu kättpidi kirikusse viimisega ja personaalselt mulle suahiilikeelsete palvelaulude õpetamisega. Ja nüüdki tuli pakkumine, et lähme järgmine kord pühapäeval koos kirikusse. Eks mul tuleb see käik ükskord ära teha, kasvõi huvi poolest ja võib-olla hakkan ma elu uue külje pealt nägema.

Jutt sellega ei piirdunud. Küsiti siis, et kas Eestis abiellutakse ja kuidas me inimesi matame? Need on ka ju kristlikud traditsioonid. Pidin siis nentima, et osasid traditsioone praktiseerime ja osasid mitte. Nagu Keeniaski tahtsin lisada. Jumalasõna keelab ju põhimõtteliselt mitmenaisepidamise (6.käsk), mis siin on laialt praktiseeritud tava. Kogu küla peale pidi olema kaks majapidamist, kus mehel on vaid üks naine. Selle õigustuseks toovad nad väite, et naisi on rohkem kui mehi. Mitteametlike allikate sõnul on meeste-naiste suhe Keenias 40-60. Muud kooselu vormi peale mehe ja naise vahelise abielu siin ei eksisteeri. Meie mõistes vabaabielusid ei ole olemas. (Mis mõttes elad mehega koos, teil on lapsed ja polegi abielus?). Homo- ja lesbisuhetest ei tasu isegi iitsatada. Vahel on tunne, et naine on siin nagu ese - tal puuduvad paljud õigused, mis meestel on. Kui mees soovib naisega abielluda, siis peab ta "maksma" kaasavara naise vanematele naise eest. Näiteks meie eelmise elukoha peremehe vanima tütre hinnaks oleks umbes 20 lehma. Kui see makstud, siis naine ei tohi enam oma perekonna juurde tagasi pöörduda kui abielu hapuks kisub. "Sinu eest on ju makstud, sa ei saa enam tagasi tulla." Naiste (ja laste) peksmine on siin üsna tavaline, isegi meie oleme seda kõrvalt näinud rohkem kui üks kord. Ja põhjenduseks olen ma isegi kuulnud selliseid väiteid,et vahepeal naine testibki meest, et kas mees teda ikka piisavalt armastab. Kes lööb, see armastab... Naisel ei ole pärimisõigust - kui peres on ainult tütred ja pereisa sureb, siis ta ei saa oma maad valdusi kellelegi pärandada ja need kanduvad üle lähimatele meessugulastele. Niimoodi pärandati ka lesestunud naisi, aga õnneks see tava hakkab kaduma.

Eks noorem generatsioon ja Nairobis elavad keenialasted elavad meile natuke sarnasemalt, kuid keenia küla- ja suurlinnaelu erinevad siiski kui öö ja päev. Sattusin ükspäev ka vestlusesse siinse "kohtingukultuuri" teemadel. Nimelt näeb Keenias üliharva paare käest kinni hoidmas, see oleks midagi erakordset Shianda külaelus. Mees ja naine käivad tutvuse alguses hoopis üksteisel külas, sageli "eskordib" mees naise külastuse lõpus pikipiki (mootorrattatakso) peale. Väidetavalt vanem generatsioon siinmaal suudlemist ei ole praktiseerinud. Nö eelmänguks lihtsalt öeldi naisele, et pööra pea sinna seina poole ja siis sai naine juba aru, mida mees tast tahab. Suudlemine jõudis keenia külanoorte ellu 2000.aastate alguses euroopa ja ameerika filmidest. Siis vaadati, et "ohhoo, mis asi see nüüd on!" ja hakati ka omavahel  proovima. Nairobis pidid noored vabameelsemad olema.

Iga päev on siin millegagi võitlus - ebaõiglaste hindadega, parima mootorratta takso leidmisega, malaariasääsketega, öösel tegutsevate hiirtega, ilmaga, läbimatute teedega jne. Meie võitlus laste eest ei ole veel ikka saanud täielikku lahendust, kuna nüüd laste vanavanemad on hakanud väitma, et ei jõua lapsi ülal pidada ja tahavad lapsi emale tagasi anda. Ema aga purjutab ja kõik vaatavad meie poole. Tuleb mõelda.

Õnneks see nädalavahetus on plaan minna Ugandasse Niilusele parvetama. Vajangi paariks päevaks keskkonnavahetust.

-------------------------------------------------------------

WEFOCO office is an interesting place. Sometimes it transforms from an office to the tailoring studio. Seems that one of the staff is also a tailor and made most of the beautiful clothes what I have seen our acquaintances wearing. So I thought I will exploit this opportunity and ask her to help me out to make an African dress. Usually I make a dress using the read made prints, but this was the first occasion for me to see how the real tailor builds up the pieces according to the design and the measurements. I must say that I was thrilled and eager to start making it. It will be made in African style, from an authentic African cotton. I try to upload a foto when it is finished.

There are quite a few people coming and going through the office daily and therefore many interesting conversations are taking place there. On Tuesday, when I was again working there on my dress, another group of people showed up. At one point, someone asked from me: " What church do I usually attend to on Sundays?". I had to gather my thoughts for couple of seconds before answering that.

They have very deep relationship here with the religion. Churches are built everywhere and on Sundays it is full of people. Generally people do not believe in evolution, even though it is taught at schools. If I am attending for a lunch at the locals, I almost automatically carry out a small prayer with them before starting a meal. Every good household has a religious-themed posters hanging on the walls.

I decided to take the hit and say that I have not been to church during my stay in Kenya. Well, that caused some gasps, but is was no suprise for me. I explained that my upbringing was not specifically centered around the religion and I was not sent to church on Sundays. Due to these kind of statements, I had already received previous invitations to restore my religion by taking me to church by hand and personally teaching me how to sing religious sentences in kiswahili. And of course, even now the invitation to come to the church next Sunday came. Well, I think I have to do it once at least, just to broaden my mindset.

The conversation was not finished with this. Then they asked how the people get married in Estonia and how they are buried? These are also Christian traditions. Then I had to admit that some traditions are followed and some are not. "Like in Kenya", I wanted to add. The word of God basically forbids having more than one wife at the time, which is widely practiced tradition here. There are supposed to be two households in Shianda area, where the husband has one wife. To justify this situation, the most common excuse is that there are more women than men in Kenya. The ratio should be 40-60, according to the unofficial resources. You have to get married here if you want to live together with someone and have kids with them. You should not even whisper about gay and lesbian relatioships, they do not exist here. Sometimes I have a feeling that a woman is like an item here - she has much less rights than a man. If a man wants to marry a woman, the he has to pay a dowry to woman's parents. For example the dowry for the eldest daugther of the previous household we lived, is approximately 20 cows. If that is paid, the woman cannot return to her parents anymore, even if the marriage goes down. The beating of women (and children) is pretty common here, I have seen it on the side too in some occasions. The explanation for that would be the argument that sometimes woman acts bad on purpose, because she wants to test wheter the husband loves her or not. A woman does not have a right to inherit here - if there are only daughters and the man dies, then property will be inherited by the closes male relative. Even the widows are inherited like that, but fortunately it starts to become a less common practice here.

The younger generation of Kenyans and those who live in Nairobi, have somewhat more similar traditions to us. Although there are still some suprises. Once I had a discussion about the local "dating culture". You do not see couples holding hands and walking around together, this would be something exeptional here. The man and the woman will visit each others homes at the beginning and usually man "escorts" the woman to the pikipiki (motorcycle taxi) when the visit is over. Arguably no such thing as kissing was practiced by the older generation. For the foreplay, man just said to his wife that turn around and look at the wall and the wife already knew what is going to happen. Kissing arrived to Shianda at the beginning of 2000nds from the American and European movies and then the locals started to try it out too.

Every day there I fight against something here - unfair prices, malaria mosquitoes, rats, weather, non-drivable roads and so on. Our fight for the children has not found its conclusion yet as the grandparents have started to claim that they do not have enough resources to take care of the children and want to give them back to the mother. But the mother is drinking and all the eyes turn to us. We have to figure something out again.

Fortunately there is a plan to go to Uganda to raft on the Nile this weekend. I really need some time off for couple of days.

Harjumine!/Getting used to!

Ma tahtsin tänase postitusega lisada ka esimesed pildid, aga kahjuks ei taha mu Internett neid ikka veel üles laadida. Proovin järgmine kord uuesti ja palun kannatust selle koha pealt:)

Lahkusin juba natuke rohkem kui kuu aega Eestist ning võiksin esimest korda öelda, et hakkan siinse eluga harjuma. Lugesin eelnevalt päris palju Keenia ja Shianda kohta, et ennast kurssi viia ja seetõttu paljudest asjadest olin juba enne siiatulekut teadlik. Siiski on lugemine ja tegelik läbikogemine kaks täiesti erinevat asja ja on olnud mitmeid päevi, kus mõtlen, et tahaks siit riigist võimalikult ruttu koju tagasi minna. Siinsete elutingimustega harjub kiiresti, pigem teeb elu keeruliseks siinse meelelaadi tuntav erinevus harjumuspärasest. Siin ei saa põhimõtteliselt mitte kedagi usaldada, valetamisel on hoopis teine väärtus ja paraku kuhu iganes ma ka ei läheks, pean ma endale alati meelde tuletama, et olen mzungu ehk valge inimene. Isegi kui ma sellele ise algul tähelepanu ei pööranud, siis tehakse seda vastupidiselt siin.

Eelmises blogipostituses mainisin ma lapsi, nende lugu sai õnneliku lõpu. Teised vabatahtlikud leidsid, et piirkonna teises otsas elavad veel perenaise vanemad. Nemad ei olnud tütre käitumisest ja pere probleemidest üldse teadlikud ning olid valmis lapsed enda juurde võtma. Vähemalt on neil varjualune olemas ja keegi hoolitseb ja toidab neid. Eestis tegutseva MTÜ Mondo abiga kaetakse nende kooliskäimise kulud ja suurem poiss saab juba detsembris kooliteed alustada. Siiski peab toetuse andmisel silma peal hoidma, et seda raha ei kuritarvitata. See jääb vähemalt siinoleku ajaks minu ja minu tandempartneri kanda.
Samuti oleme vahepeal alustanud ka seminaride läbiviimisega kohalike naistegruppide seas. Algselt plaanisime teha seminare vaid HIV/AIDSi teemal, kui siia jõudes tundsime suuremat vajadust ka toitumise ja jätkusuutliku põllumajanduse teemadel. Olen läbi töötanud juba niipalju materjale põllumajanduse teemal, et võiksin koju jõudes vabalt põllumeheks hakata:). Septembris tegeleme toitumise ja põllumajandusega ning oktoobris keskendume HIV/AIDSile. Kokku on plaanis teha 20 seminari. Vaatame, kas plaan täide ka läheb. Siiani on huvilisi küll kohale tulnud vähe (mis on ka sageli vildaka ajaplaneerimise tulemus - Keenias on normaalne jääda kohtumisele kaks tundi hiljaks), aga vähemalt nad võtavalt aktiivselt osa ja küsivad palju küsimusi.

----------------------------------

I also wanted to add some pictures with this post, but the internet had an another idea about it. Hopefully next time.

Almost one month has passed from the time when I have arrived to Kenya and finally I could say that I am getting used to it. There have been countless of days when I found myself thinking of home and wanting to get back there as fast as possible. It were not the living conditions, which were challenging for me, but the general culture and attitude. Basically you cannot trust anybody here (I am not exaggerating) and people lie in the whole another level. Everywhere I go, I am reminded that I am a mzungu aka white person. And this has significant impact on everyone's attitude towards me. This is the hardest.
I work here under a local NGO called WEFOCO, where I am tackling HIV/AIDS problems the local women support groups. Originally I was sent here because of the knowledge about HIV/AIDS, but after getting acquainted with the situation here, I found out that there is even urgent need for nutritional and sustainable agricultural information. Therefore we decided to start with these topics and by now I have read so many materials about agriculture that I could become a farmer when I come back to Estonia. Together we plan to do 20 seminars (but let's see how it actually goes). So far we have done the first ones and encountered a slight issue of lack of attendance. It is mainly due to the fact that in Kenya it is normal to be late for the meeting for 1-2 hours. African time they say. At least those who have showed up have been full of interest and asking lots of questions.

Tere kool?!

Currently the post is only in Estonian, English version coming as soon as possible. Also Google Translate helps;)

Pole jõudnud tükk aega kirjutada mitmete faktorite tõttu. Ma töötan Shiandas kohaliku organisatsiooni WEFOCO all ning korraldan siinsetele naistegruppidele seminare HIVi ja AIDSi teemal. Gruppe on kokku ligi 25 ja oleme nendega juba esimesed tutvustavad kohtumised pidanud. Järgmine nädal alustame seminaridega - otsustasime, et teeme esimese üldise terviseteadlikkuse ja haiguste ennetuse teemal, lisaks räägime ka kuidas saaks targema maaharimise abil oma majanduslikku seisu parandada ja toidulauda mitmekesistada. Teine tuleb otseselt HIV/AIDSile keskenduv. Kuid viimastel päevadel on meie tähelepanu olnud hoopis mujal.

Esimene september tähistab siin nagu Eestiski kooli algust, aga mulle hakkab ta hoopis midagi muud meenutama. Päev algas väga tavaliselt ja mittemidagi ütlevalt, hommikul oli meil ette määratud kohtumine kõikide naistegruppide juhtidega, kui poole koosoleku pealt saabusid WEFOCO kontorisse teised vabatahtlikud, kes meiega Shiandas on. Nad otsisid taga lapsi, kelle vanemaid nad olid eelmisel reedel külastanud ja keda nad tahtsid nüüd haiglasse viia. Lapsi kokkulepitud kohas ei olnud ja vanemaid kätte ka ei saanud. Osad naistegrupi liikmed teadsid maja asukohta ka olid meid nõus sinna kohale viima, mõtlesime tandempartneriga, et ka siis ühineme seltskonnaga.

Jõudsime siis majja kohale - uks irvakil lahti, astusime sisse ning esimese asjana nägime maas lamavat koera ja sitajunne täis muldpõrandat, inimesi ei paistnud sees olevat. Tegemist oli väga keerulise perekonnaga, mille sarnaseid on paraku Shianda piirkonnas mitmeid. Pere on majanduslikult halval järjel, majaks on kahetoaline pime onn, milles leiduvad asjad võib kahe käe sõrmedel üles lugeda. Pereisa peksab oma naisi ja lapsi, vanemal pojal oli ta kuulduste järgi pea üks hetk ka lõhki löönud. Kogu raha kulutab isa alkoholile ja pere toidulaua katmiseks ei jää peaaegu midagi. Mõni aeg tagasi jooksis pereema kaheksaks kuuks ära, jättes pere kolm last maha. Isa paraku vaevalt hoolitses ja toitis neid. Vabatahtlikud tahtsid lapsed haiglasse kontrolli viia, toita, paar riideeset anda ja natuke nendega mängida.

Kuid maja ei olnud tühi - ukse taga istusid pimedas kaks väikest last, kahe ja neljaastane. Jäsemed ülipeened, kõht vaegtoitumisest ja ussidest punnis, jalgadel-kätel pesitsesid kirbud ja nad ei suutnud omal jalul seistagi. Ühe käes oli kauss, mille sees oli midagi pudru ja väljaheite segu sarnast. Ma ei tea, kui kaua nad seal omapead olid olnud. Viisime nad siis välja ja toitsime neid. Vahepeal olid naabrid üles leidnud ka nende kuueaastase venna, kes vähemalt suutis ringi kõndida. Lapsed ei rääkinud, nende näos ei olnud mitte ühtegi emotsiooni, nad oli täiesti vait, isegi ei nutnud. Kuna vanemaid ei leidnud kusagilt, siis otsustasime nad viia külakeskusesse, seal pesta, juuksuri juure viia ja haiglas ravil käia. Teepeal külla aga kohtasime laste isa, kes käitus meid nähes väga alandlikult, valetades meile näkku, et püüdis toita ja hoolitseda laste eest. Tema ise nägi palju tervem välja kui lapsed. Sel hetkel otsustasime, et neid lapsi me enam koju tagasi ei vii ja kui paberid korda saab aetud, siis viime hoopis laste hooldekodusse. Perekond on olnud ka varem piirkonnavanema tähelepanu all, aga ette ei ole võetud midagi.

Lapsed pestud, kasitud, astusime kliiniku poole teele. Kliinik oli ühenduses apteegiga ning sisse astudes sain ka uudistada kohalikke ravimeid. Pakkusin, et tuleksin ka vahepeal hea meelega sinna appi nendelt õppima ja nemad minult. Sealsed töötajad olid kohe mind valmis võtma ka. Kirpudest lahtisaamiseks leotasime laste jalgu ja käsi kaaliumpermanganaadi lahuses, tegime ka malaariatesti ning kõik osutusid positiivseteks. Kuna lapsed ei rääkinud meiega, siis said nad ajutisteks nimedeks number üks, kaks ja kolm. Arsti kabinetis said nad kõik ka mitu süsti. HIV-i testi ei saanud teha, kuna selleks on vaja vanema nõusolekut. Arst isegi pakkus ehk teen mina neile süsti, aga keeldusin viisakalt. Kõik tehtud, tuli kõige ärevam osa - arve tasumine. Arst seletas, et: "The invoice is not much at all, only 3100KES". See on peaaegu 30 eurot. Kliinikutega juba kogemust omav vabatahtlik ütles, et see on täielik üleküsimine. Ütlesin arstile, et kas ta on arstieetikast kinni pidav mees ja annab meile abi eest õiglase hinna, mitte ei moodusta hinda meie nahavärvi järgi? Väitis, et on küll ja see ongi õige hind ravi eest. Siis muutusid meie näod tõsiseks, kuna see ei olnud teps mitte õiglane hind ja minu vaated, et meditsiiniga seotud inimesed võiksid vähemalt eetilised olla ja mitte tünga teha, purunes sealsamas. Pärast suurt vaidlust ja kauplemist saime hinna 2000KESi peale, mis oli ka ülemaksmine, kuna tegelik hind oli 1500KES. Aga me ei hoolinud enam sellest, õiglast hinda maksa oleks olnud meie jaoks võimatu. Ma ei tea, kas ma sinna suudan enam tagasi minna, kuigi nad mind võtaksid.

Otsustasime siis, et läheme ööseks teise vabatahtlike juurde, et olla neile laste hoolitsemisel abiks. Ravimeid olid palju ja neid pidi võtma teatud intervallide tagant, seal hulgas ka öösel. Isegi mul läks see arvepidamine üsna keeruliseks. Kõige väiksem ka oksendas ja köhis pidevalt, võimalik, et tal on ka kopsupõletik. Paraku väiksemad ei tahtnud tablette neelata ega väga midagi sisse võtta, mis tegi manustamisprotsessi üsna vaevaliseks. See oli üks keerulisemaid öid mu elus ja ma ei saanud silmatäidki magada. Veres oli liiga palju adrenaliini. Öösel kadus elekter ära ja meil käis ka keegi ukse taga, mis ei teinud olukorda paremaks. Hommikul kell 6 pidime üles tõusma, et lastele ravimeid anda...ja natuke enne kella 8 saime sellega enam-vähem hakkama. Ainuke asi, mis mulle sel päeval suule naeratuse tõi oli moment kui küsisin vanemalt poisilt kümnendat korda, et "Habari?" ja ta lõpuks vastas häbeliku naeratusega "Mzuri" ("Kuidas läheb?", "Hästi"). Kuulsin esimest korda tema häält ja nägin esimest emotsiooni peale morni pilgu.

Järgmine päev läksime koos laste paberitega, piirkonnavanemaga ja vabatahtlikega lähedal asuvasse Mumiase linna, et külastada sealset sotsiaalabikeskust ja leida lastele uus kodu. Sinna jõudes muidugi ei tahetud meid alguses väga uskuda, aga õnneks meiega kaasas olnud ametnik kergendas olukorda. Pärast pikka arutelu jäime ootama ühe kohaliku hoolekandeasutuse telefonikõnet, nad pidid mingilt tähtsalt ninalt Šveitsis selle kohta nõusolekut küsima. Paraku need asjad võtavad Keenias aega ja sel päeval ei oleks saanud keegi neid lapsi võtta. Tagasi vanemate viia neid ei saanud, kuna neid oleks pekstud vanematele häbi tegemise eest...ja ei tea, kas nad oleks sellest üldse ellu jäänud. Seal kõnet oodates ja edasise olukorra üle aru pidades kippusid tulema pisarad silma. Lõpuks õnnestus nad ajutiselt viia kohaliku haigla nunnade hoole alla, kus peame nad nüüd reedel ära tooma ja kuhugi mujale viima. Ideid? Loodame, et selleks hetkeks saame hoolekandeasutuselt vastuse. Haiglas saime teada ka laste tegelikud kaalud...kuueaastane kaalus 17kg, kaheaastane 8,8kg ja neljaaastane 9,5kg.

Lugu pole veel oma lõppu saanud, aga me hektel loodame kõik, et saatus on seekord meie pool.