Montag, 17. November 2014

L6ppvaatus/The final scene

Arusha, Tansaania. East African Community peakorter. Kes pole EAC'st varem kuulnud, siis see on viite Ida-Aafrika riiki (Keenia, Tansaania, Rwanda, Uganda, Burundi) yhendav organisatsioon, mis tegutseb nende riikide koostoov6imaluste suurendamise eest. Nende too tulemusena naiteks saab varsti Ida-Aafrikasse siseneda yhtse viisa abil (nagu Euroopa Liidus on Schengeni viisa).
Minu praktika Shianda kylas, Keenias on l2bi saanud ja emotsioone on palju. Viimasel n2dalal keskendusime tagasiside andmisele ja kokkuv6tete tegemisele. Koostasime naistegruppidele ka materjalid k2sitletud teemadest, et informatsioon kaotsi ei l2heks. Ma v2ga loodan, et meie tagasiside j6uab ka j2rgmise aasta GLENideni, et nad saaksid j2rgmine aasta meie tood j2tkata. Ma tahtsin oma viimases postituses kirjutada l2hemalt oma m6tetest ja emotsioonidest, mis mul kolme kuu jooksul tekkisid, aga ma tunnen, et see on mulle keeruline. Raske on panna s6nadesse ja veel raskem on kirjutada kogetust. Keenias olles kogesin k6ikv6imalikke emotsioone - r66mu, viha, pettumust, yllatust, hirmu, m6istmatust, aksepteerimist... Viimasel n2dalal viskas mul viimaks yle asjaolu, et kaks p2eva pole olnud normaalselt elektrit ja viis p2eva pole olnud vett. M6tlesin, et kaua v6ib! Viimasel n2dalal kogesin ma ka 22retut lahkust ja siirust, sellist mida ma Keenias oldud aja jooksul veel n2inud ei ole. Viimasel n2dalal saime Ankega aru, et me oleme kyla peal j2rk-j2rgult kuulsaks saamas, kuna huvilised v2ljaspool WEFOCOt kontakteerusid direktoriga, et me ka nende juurde tuleks r22kima. Seda oli praktika l6pus r66m kuulda. Ma ei kahetse sekunditki siia tulekut ja soovitan k6igil, kellel v2hegu huvi ja v6imalust olla vabatahtlik hoopis teises kultuuriruumis.

----------------------
Arusha, Tanzania. The Headquarters of the East African Community. Those who have not heard of EAC before, it is an organization uniting the five Eastern African countries (Kenya, Tanzania, Uganda, Burundi, Rwanda) in order to enhance co-operation in between them. For example thanks to their work, foreigners can soon enter to Eastern Africa with one single visa for all the five countries, like the Schengen visa.
My internship in Shianda, Kenya is finished and there are a lot of emotions. In the last week, we focused on making conclusions and giving feedback. Hopefully this feedback will reach the next year's GLENnies, so they could continue where we left off. I wanted to focus more on my thoughts and emotions, but now I find doing it really hard. It is hard to put into words everything what we have experienced. Last week I got so annoyed about the fact that we did not have water for five and electricity for almost two days. I thought: I have had enough! Last week I also experienced the kindness and sincerity, which like I have not seen yet in Kenya. Last week we also understood with Anke that we are becoming sort of famous here as external groups from WEFOCO started to approach our director in mind that we would also give seminars to them. It was happy to hear that after all these months. I do not regret not even for a second that I came here and I recommend everyone, who would have an opportunity and interest to be a volunteer in totally different cultural area.

Donnerstag, 13. November 2014

Ela ja imesta vol 2/Live and wonder vol 2

Post in currently only in Estonian, English one coming in next days.

----------------------------

Eelneva sama pealkirjaga postituse jätk. Kes ei mäleta, siis eelmises rääkisin ma ümberlõikamisest ja oma kirikuskäigust. Venitasin selle postitusega eelkõige sellepärast, et tahtsin saada löögile kohaliku ravitseja juurde. Tuli välja, et nende juurde ei saa niisama kergesti ja nendega "lihtsalt rääkimiseks" peab ka summa välja käima. Lõppude-lõpuks see meil õnnestus ja pettuma me ei pidanud. Teekond tema elukoha juurde oli niivõrd vaevarikas, et meil läksid lõpuks mõlemad mootorrattad katki. Tegemist oli tõelise nõia ja sensitiiviga, kellel oli isegi oma töökoda ette näidata, koos seal leiduvate instrumentide ja taimedega.

Minu esimene kokkupuude ravitsejatega toimus kohalikul malaariapäeval, mille külalisteks me olime. Seal oli näidend, kus õpetlikult seletati mida teha, kui inimene nakatub malaariasse. Süžee oli põhimõtteliselt midagi sellist: pereisa tuleb baarist koju, väike promill on sees. Kodus olles hakkab tal äkitselt halb - malaariahoog peal ning kurdab, et hakkab surema. Tema põhimureks muidugi selle juures on, et kui ta sureb, siis mis tema mootorrattast saab? Ta ometi ei taha seda pärandada:). Kõigepealt külastatakse kohalikku ravitsejat, kes teeb tantsu ja sõnumisi, pereisal paremaks ei lähe. Siis pöördutakse arstide poole, kes siis mehe terveks teevad. Näidendi põhimoraaliks on et otsi abi õigest kohast ja kasuta kodus sääsevõrku. Eestis ei tuleks isegi selle peale et kohaliku ravitseja juurde minna. Üldse oli selles näidendis palju üllatuslikke elemente. Eks pärast sellel malaariapäeval pidime nagu alati kontvõõrastena tutvustava kõne ka pidama.

Tegelikkuses on kohalikel ravitsejatel/nõidadel üsna mõjukas roll eelkõige keenia külaelus. Päris mitme inimese suust olen kuulnud väiteid, et kui haiglas ei suudeta inimese haigusele ravi leida, siis sealt saadetakse ta tihti nõia juurde. Sellised on näiteks olukorrad, kus inimene kaebab haigust, aga laboritestid mingit anomaaliat ei näita ja nõustamine on ka keeruline. Inimeste uskumustel on tugev jõud, täiesti kindlameelselt usutakse needustesse. Kui inimesel tekib äkiline haigus või tal on palju ebaõnne, siis arvatakse, et on neetud. Mõned inimesed usuvad, et nad on vaesed kuna keegi on nad ära nõidunud. Sageli lõppeb needus surmaga - äkksurmaga või õnnetusjuhtumiga. Kuulsin ka ükspäev sellist huvitavat teooriat kuidas inimesed käituvad varguse korral. Näiteks oletame, et varastatakse ära mobiiltelefon. Mida teeb see, kes usub Jumalasse? Tema usub, et Jumal aitab tal saada uue telefoni ja tema mõistab hiljem kohut varga üle. See isik, kes usub nõiakunsti, läheb nõia juurde ja palub tal vargale needuse peale panna. Kui te mõtlete, et miks mitte minna hoopis politseisse, siis on odavam hoopis uus telefon osta.

Needuseid saavad peale panna ja ära võtta nõiad, neist hoidumiseks aitab ka kirik. Nõidadel on spetsiaalne taimede segu, millest valmistatakse leotis. Seda leotist tuleb endale peale kallata, siis saab nõidusest lahti. Milleks veel minnakse nõidade juurde? Näiteks kui on tegemist viljakuseprobleemidega, mille vastu tehakse juurikatest tõmmis, mida peab sisse jooma. Lisaks kutsuvad nad vaime ja surnud hingi välja. Selleks rituaaliks on vaja päris palju erinevaid instrumente. Näiteks spetsiaalsed kinnised anumad, kus seesolev hing hakkab rääkima ja lisaks suitsetatakse spets taimede segu sobiva meeleseisundi saavutamiseks:).
Kuidas saada nõiaks? Sageli kanduvad oskused üle põlvkondade pidi ehk kui lähisugulaste seas on nõidu, siis seda suurem on võimalus, et keegi järglastest omab ka sarnaseid võimeid. Meie külastatav nõid jäi noorena raskelt haigeks ning tema ravimiseks kutsuti kohale teine nõid. Too avastas temas sensitiivsed võimed ja oli teda nõus välja õpetama. Muidugi oli suguvõsas olnud ka varem sensitiive.

Nüüd paar sõna meditsiinisüsteemist. Üle 18.aastane töötav inimene omab ravikindlustust, mille igakuine kindlustusmakse sõltub tema töökohast ja palgast. Mida suurem palk, seda suurem ka makse. Samas mida rohkem maksad, seda parem kindlustus sul on ja seda kvaliteetsemates haiglates kompenseeritakse su ravi. Samuti kompenseeritakse ravimid, mida haigla välja annab. Kui haiglal ei ole vajalikku ravimit, siis tuleb see täishinna eest soetada apteegist. Sama kindlustuse alla lähevad kõik leibkonna liikmed (olgu need siis vanemad, abikaasa või lapsed). Miinimummakse ravikindlustuse puhul on 160 KSh kuus, mida kasutavad näiteks töötud. Kui inimene on üle 60 aasta vana, siis on võimalik saada tal pensionit 2000 KSh (ca 18 euri) kuus. Aga juhul kui näiteks keegi lastest töötab, siis tal ei ole võimalik seda raha saada. Sageli on nii, et ühel inimesel on kuni 10 ülalpeetavat.
Antiretroviirusravi (HIVi ravimid), HIV testimine ja kondoomid on tasuta kättesaadavad. Ei ole eraldi toetusi vaestele inimestele, orbudele ega puudega inimestele. Siin tulevad sageli mängu (mõnikord välismaalt rahastust saavad) MTÜd, kes toetavad neid ühiskonnagruppe.