Sonntag, 14. September 2014

Harjumine!/Getting used to!

Ma tahtsin tänase postitusega lisada ka esimesed pildid, aga kahjuks ei taha mu Internett neid ikka veel üles laadida. Proovin järgmine kord uuesti ja palun kannatust selle koha pealt:)

Lahkusin juba natuke rohkem kui kuu aega Eestist ning võiksin esimest korda öelda, et hakkan siinse eluga harjuma. Lugesin eelnevalt päris palju Keenia ja Shianda kohta, et ennast kurssi viia ja seetõttu paljudest asjadest olin juba enne siiatulekut teadlik. Siiski on lugemine ja tegelik läbikogemine kaks täiesti erinevat asja ja on olnud mitmeid päevi, kus mõtlen, et tahaks siit riigist võimalikult ruttu koju tagasi minna. Siinsete elutingimustega harjub kiiresti, pigem teeb elu keeruliseks siinse meelelaadi tuntav erinevus harjumuspärasest. Siin ei saa põhimõtteliselt mitte kedagi usaldada, valetamisel on hoopis teine väärtus ja paraku kuhu iganes ma ka ei läheks, pean ma endale alati meelde tuletama, et olen mzungu ehk valge inimene. Isegi kui ma sellele ise algul tähelepanu ei pööranud, siis tehakse seda vastupidiselt siin.
Eelmises blogipostituses mainisin ma lapsi, nende lugu sai õnneliku lõpu. Teised vabatahtlikud leidsid, et piirkonna teises otsas elavad veel perenaise vanemad. Nemad ei olnud tütre käitumisest ja pere probleemidest üldse teadlikud ning olid valmis lapsed enda juurde võtma. Vähemalt on neil varjualune olemas ja keegi hoolitseb ja toidab neid. Eestis tegutseva MTÜ Mondo abiga kaetakse nende kooliskäimise kulud ja suurem poiss saab juba detsembris kooliteed alustada. Siiski peab toetuse andmisel silma peal hoidma, et seda raha ei kuritarvitata. See jääb vähemalt siinoleku ajaks minu ja minu tandempartneri kanda.
Samuti oleme vahepeal alustanud ka seminaride läbiviimisega kohalike naistegruppide seas. Algselt plaanisime teha seminare vaid HIV/AIDSi teemal, kui siia jõudes tundsime suuremat vajadust ka toitumise ja jätkusuutliku põllumajanduse teemadel. Olen läbi töötanud juba niipalju materjale põllumajanduse teemal, et võiksin koju jõudes vabalt põllumeheks hakata:). Septembris tegeleme toitumise ja põllumajandusega ning oktoobris keskendume HIV/AIDSile. Kokku on plaanis teha 20 seminari. Vaatame, kas plaan täide ka läheb. Siiani on huvilisi küll kohale tulnud vähe (mis on ka sageli vildaka ajaplaneerimise tulemus - Keenias on normaalne jääda kohtumisele kaks tundi hiljaks), aga vähemalt nad võtavalt aktiivselt osa ja küsivad palju küsimusi.
----------------------------------
I also wanted to add some pictures with this post, but the internet had an another idea about it. Hopefully next time.

Almost one month has passed from the time when I have arrived to Kenya and finally I could say that I am getting used to it. There have been countless of days when I found myself thinking of home and wanting to get back there as fast as possible. It were not the living conditions, which were challenging for me, but the general culture and attitude. Basically you cannot trust anybody here (I am not exaggerating) and people lie in the whole another level. Everywhere I go, I am reminded that I am a mzungu aka white person. And this has significant impact on everyone's attitude towards me. This is the hardest.
I work here under a local NGO called WEFOCO, where I am tackling HIV/AIDS problems the local women support groups. Originally I was sent here because of the knowledge about HIV/AIDS, but after getting acquainted with the situation here, I found out that there is even urgent need for nutritional and sustainable agricultural information. Therefore we decided to start with these topics and by now I have read so many materials about agriculture that I could become a farmer when I come back to Estonia. Together we plan to do 20 seminars (but let's see how it actually goes). So far we have done the first ones and encountered a slight issue of lack of attendance. It is mainly due to the fact that in Kenya it is normal to be late for the meeting for 1-2 hours. African time they say. At least those who have showed up have been full of interest and asking lots of questions.

Mittwoch, 3. September 2014

Tere kool?!


Currently the post is only in Estonian, English version coming as soon as possible. Also Google Translate helps;)

Pole jõudnud tükk aega kirjutada mitmete faktorite tõttu. Ma töötan Shiandas kohaliku organisatsiooni WEFOCO all ning korraldan siinsetele naistegruppidele seminare HIVi ja AIDSi teemal. Gruppe on kokku ligi 25 ja oleme nendega juba esimesed tutvustavad kohtumised pidanud. Järgmine nädal alustame seminaridega - otsustasime, et teeme esimese üldise terviseteadlikkuse ja haiguste ennetuse teemal, lisaks räägime ka kuidas saaks targema maaharimise abil oma majanduslikku seisu parandada ja toidulauda mitmekesistada. Teine tuleb otseselt HIV/AIDSile keskenduv. Kuid viimastel päevadel on meie tähelepanu olnud hoopis mujal.

Esimene september tähistab siin nagu Eestiski kooli algust, aga mulle hakkab ta hoopis midagi muud meenutama. Päev algas väga tavaliselt ja mittemidagi ütlevalt, hommikul oli meil ette määratud kohtumine kõikide naistegruppide juhtidega, kui poole koosoleku pealt saabusid WEFOCO kontorisse teised vabatahtlikud, kes meiega Shiandas on. Nad otsisid taga lapsi, kelle vanemaid nad olid eelmisel reedel külastanud ja keda nad tahtsid nüüd haiglasse viia. Lapsi kokkulepitud kohas ei olnud ja vanemaid kätte ka ei saanud. Osad naistegrupi liikmed teadsid maja asukohta ka olid meid nõus sinna kohale viima, mõtlesime tandempartneriga, et ka siis ühineme seltskonnaga.

Jõudsime siis majja kohale - uks irvakil lahti, astusime sisse ning esimese asjana nägime maas lamavat koera ja sitajunne täis muldpõrandat, inimesi ei paistnud sees olevat. Tegemist oli väga keerulise perekonnaga, mille sarnaseid on paraku Shianda piirkonnas mitmeid. Pere on majanduslikult halval järjel, majaks on kahetoaline pime onn, milles leiduvad asjad võib kahe käe sõrmedel üles lugeda. Pereisa peksab oma naisi ja lapsi, vanemal pojal oli ta kuulduste järgi pea üks hetk ka lõhki löönud. Kogu raha kulutab isa alkoholile ja pere toidulaua katmiseks ei jää peaaegu midagi. Mõni aeg tagasi jooksis pereema kaheksaks kuuks ära, jättes pere kolm last maha. Isa paraku vaevalt hoolitses ja toitis neid. Vabatahtlikud tahtsid lapsed haiglasse kontrolli viia, toita, paar riideeset anda ja natuke nendega mängida.

Kuid maja ei olnud tühi - ukse taga istusid pimedas kaks väikest last, kahe ja neljaastane. Jäsemed ülipeened, kõht vaegtoitumisest ja ussidest punnis, jalgadel-kätel pesitsesid kirbud ja nad ei suutnud omal jalul seistagi. Ühe käes oli kauss, mille sees oli midagi pudru ja väljaheite segu sarnast. Ma ei tea, kui kaua nad seal omapead olid olnud. Viisime nad siis välja ja toitsime neid. Vahepeal olid naabrid üles leidnud ka nende kuueaastase venna, kes vähemalt suutis ringi kõndida. Lapsed ei rääkinud, nende näos ei olnud mitte ühtegi emotsiooni, nad oli täiesti vait, isegi ei nutnud. Kuna vanemaid ei leidnud kusagilt, siis otsustasime nad viia külakeskusesse, seal pesta, juuksuri juure viia ja haiglas ravil käia. Teepeal külla aga kohtasime laste isa, kes käitus meid nähes väga alandlikult, valetades meile näkku, et püüdis toita ja hoolitseda laste eest. Tema ise nägi palju tervem välja kui lapsed. Sel hetkel otsustasime, et neid lapsi me enam koju tagasi ei vii ja kui paberid korda saab aetud, siis viime hoopis laste hooldekodusse. Perekond on olnud ka varem piirkonnavanema tähelepanu all, aga ette ei ole võetud midagi.

Lapsed pestud, kasitud, astusime kliiniku poole teele. Kliinik oli ühenduses apteegiga ning sisse astudes sain ka uudistada kohalikke ravimeid. Pakkusin, et tuleksin ka vahepeal hea meelega sinna appi nendelt õppima ja nemad minult. Sealsed töötajad olid kohe mind valmis võtma ka. Kirpudest lahtisaamiseks leotasime laste jalgu ja käsi kaaliumpermanganaadi lahuses, tegime ka malaariatesti ning kõik osutusid positiivseteks. Kuna lapsed ei rääkinud meiega, siis said nad ajutisteks nimedeks number üks, kaks ja kolm. Arsti kabinetis said nad kõik ka mitu süsti. HIV-i testi ei saanud teha, kuna selleks on vaja vanema nõusolekut. Arst isegi pakkus ehk teen mina neile süsti, aga keeldusin viisakalt. Kõik tehtud, tuli kõige ärevam osa - arve tasumine. Arst seletas, et: "The invoice is not much at all, only 3100KES". See on peaaegu 30 eurot. Kliinikutega juba kogemust omav vabatahtlik ütles, et see on täielik üleküsimine. Ütlesin arstile, et kas ta on arstieetikast kinni pidav mees ja annab meile abi eest õiglase hinna, mitte ei moodusta hinda meie nahavärvi järgi? Väitis, et on küll ja see ongi õige hind ravi eest. Siis muutusid meie näod tõsiseks, kuna see ei olnud teps mitte õiglane hind ja minu vaated, et meditsiiniga seotud inimesed võiksid vähemalt eetilised olla ja mitte tünga teha, purunes sealsamas. Pärast suurt vaidlust ja kauplemist saime hinna 2000KESi peale, mis oli ka ülemaksmine, kuna tegelik hind oli 1500KES. Aga me ei hoolinud enam sellest, õiglast hinda maksa oleks olnud meie jaoks võimatu. Ma ei tea, kas ma sinna suudan enam tagasi minna, kuigi nad mind võtaksid.

Otsustasime siis, et läheme ööseks teise vabatahtlike juurde, et olla neile laste hoolitsemisel abiks. Ravimeid olid palju ja neid pidi võtma teatud intervallide tagant, seal hulgas ka öösel. Isegi mul läks see arvepidamine üsna keeruliseks. Kõige väiksem ka oksendas ja köhis pidevalt, võimalik, et tal on ka kopsupõletik. Paraku väiksemad ei tahtnud tablette neelata ega väga midagi sisse võtta, mis tegi manustamisprotsessi üsna vaevaliseks. See oli üks keerulisemaid öid mu elus ja ma ei saanud silmatäidki magada. Veres oli liiga palju adrenaliini. Öösel kadus elekter ära ja meil käis ka keegi ukse taga, mis ei teinud olukorda paremaks. Hommikul kell 6 pidime üles tõusma, et lastele ravimeid anda...ja natuke enne kella 8 saime sellega enam-vähem hakkama. Ainuke asi, mis mulle sel päeval suule naeratuse tõi oli moment kui küsisin vanemalt poisilt kümnendat korda, et "Habari?" ja ta lõpuks vastas häbeliku naeratusega "Mzuri" ("Kuidas läheb?", "Hästi"). Kuulsin esimest korda tema häält ja nägin esimest emotsiooni peale morni pilgu.

Järgmine päev läksime koos laste paberitega, piirkonnavanemaga ja vabatahtlikega lähedal asuvasse Mumiase linna, et külastada sealset sotsiaalabikeskust ja leida lastele uus kodu. Sinna jõudes muidugi ei tahetud meid alguses väga uskuda, aga õnneks meiega kaasas olnud ametnik kergendas olukorda. Pärast pikka arutelu jäime ootama ühe kohaliku hoolekandeasutuse telefonikõnet, nad pidid mingilt tähtsalt ninalt Šveitsis selle kohta nõusolekut küsima. Paraku need asjad võtavad Keenias aega ja sel päeval ei oleks saanud keegi neid lapsi võtta. Tagasi vanemate viia neid ei saanud, kuna neid oleks pekstud vanematele häbi tegemise eest...ja ei tea, kas nad oleks sellest üldse ellu jäänud. Seal kõnet oodates ja edasise olukorra üle aru pidades kippusid tulema pisarad silma. Lõpuks õnnestus nad ajutiselt viia kohaliku haigla nunnade hoole alla, kus peame nad nüüd reedel ära tooma ja kuhugi mujale viima. Ideid? Loodame, et selleks hetkeks saame hoolekandeasutuselt vastuse. Haiglas saime teada ka laste tegelikud kaalud...kuueaastane kaalus 17kg, kaheaastane 8,8kg ja neljaaastane 9,5kg.
Lugu pole veel oma lõppu saanud, aga me hektel loodame kõik, et saatus on seekord meie pool.

Sonntag, 24. August 2014

Karibu!

Esimene nädal on möödunud minu saabumisest Shianda külla ja juhtunud on nii mõndagi. Enne täpsemat postitust teadaanne: ma muutsin oma blogi asukohta, kuna mulle kättesaadava Internetiga ei ole mul võimalik Wordpressi lehekülge (ega mitmeid teisi) avada.

Mõtlesin, et kõigepealt räägiksin oma siinsetest elamistingimustest ja siis järgnevas blogipostituses juba oma tööst. Hetkel on Keenias nende mõistes talv ja kõige kuumemaks kuuks on siin hoopis detsember. Mis on muidugi suurepärane meie jaoks, kuna päeva kõrgeim temperatuur jääb 28-30 kraadi kanti. Ilm on siin mitmekesine ja töötab kui kellavärk - põhimõtteliselt terve nädal on olnud nii, et öösel-hommikul selline 15 kraadine jahedus, päeval on kuumus ja kuskil kl 16-18 vahel algab paaritunnine vihmasadu/-torm. Siin saab kellaajaliselt ilma prognoosida...huvitav küll kui kaua selline situatsioon kestab.

Elame tandempartneriga koos ühes väikses toas, mille laud on meile samal ajal köögipinnaks. Tuba asetseb eraldi omaniku enda maja küljes, lisaks on meil kasutada terass. Tualett ja "vannituba" asuvad väljas ja on kõige algelisemad, mida oskate ette kujutada. Oma esimese pesu tegin tormiga võidu, kas saan enne pestud kui vihmasadu mu hoopis puhtaks peseb. End peeglist korralikult pole ma end näinud nüüd nädal aega, aga ausalt öeldes ei ole see mulle enam siin olles oluline. Siiski elame luksuses, kuna meil elekter (mis kaob küll paar korda päevas ära), vett mitteläbilaskev katus (kuigi seinas on paar auku) ja kaev vee võtmiseks asub meist 10 meetri kaugusel. Vett peab enne kasutamist puhastama, kuna siin on reaalne kõhutüüfuse ja muude haiguste oht.

Paraku elavad mitmed pered Shiandas ja selle ümbruses samasugustes või veel raskemates tingimustes. Tihti on majaks hoopis mudaonn, kus elab sees terve perekond. Lapsi on peres tavaliselt palju. Samuti on tavaline polügaamia - meestel on mitu naist ja naisi ka pärandatakse. Aga traditsioonidest räägin lähemalt teistes postitustes. Mobiiltelefon on siin kõige tavalisemaks suhtlusvahendiks ja need, kellel kodus elektrit ei ole, käivad oma telefoni linnas laadimas. Sama on veega - siin ringi liikudes näeb pidevalt inimesi kandmas suuri veenõusid pea kohal. Vett käiakse toomas isegi mitme kilomeetri tagant. Kui meie siin teeme süüa gaasipliidi peal, siis paljud külaelanikud ja ka meie enda naabrid teevad süüa lahtise tule peal köögiks kutsutava hoone nurgas. Probleemiks on see, et mainitud ruumid on väga halvasti õhutatud ja paksult suitsu täis. Kui ma ühes sellises ruumis pikemalt toidutegemist käisin uudistamas, siis hakkasid mul silmad esimese viie minuti jooksul tohutult kipitama ja vett jooksma. Ja nad veedavad seal olles ja süüa tehes tunde!
Peab tunnistama, et alguses kohutas selline elukorraldus ära, kuigi midagi sellist ma ka ootasin. Samas tundub nüüdseks see kõik nii loomulikuna ja pärast nädalat on tunne, et oleksin juba kuude kaupa niimoodi elanud. Elu on siin korraga lihtne ja samas väga keeruline.


--------------------------------------------------------------------------------------------------------------

First week in Shianda is basically over for me and a lot has happened. I was thinking that in this blog post I will talk about the living conditions in general and in my next blogpost, I will focus on my current work here. August is a winter month for them, which is perfect for us as the highest temperatures here will reach to 28-30 degrees. The hottest month here is December. The weather here works here as precisely as a clock. The nights and mornings come down to a more chilled 15 degrees, during the day it is hot and around 4-6pm, a heavy rainfall for couple of hours will start. You can guess the weather by the time here...I wonder how long situation like this lasts.
 We live together in a small room, where our table is at the same time our kitchen area. Room is separated from the owners house, we also have a terrace for our own use. Toilet and the "bathroom" are outside and are the most basic what you can probably imagine. I did my first washing right before the storm, unable to tell until the last moment if I am fast enough or the rainfall will clean me up first. I have not seen myself properly from the mirror for a week, but these things lose the importance here. But still we are living in a luxury - we have an electricity (which will dissappear from time to time), solid roof and the well for the water is 10 meters away from us. The water here has to be cleaned before use as there is a danger for thyphoid and other diseases.

Unfortunately most of the families in Shianda or surrounding areas live the same or far worse than us. Often there is only a mud shed for the house, where all family lives. Polygamy is very common and it is usual for a man to have many wives, also they inherit wives here, but I will tell about the traditions some other time. Mobile phone is a common way of communication and those who do not have electricity at their homes, go to the village center to charge the batteries. Same with the water, it is common to see people here to carry heavy loads of water buckets on their heads. Sometimes the water has to be carried for kilometers.

When we are cooking here on a small gas stove, many people as well as our neighbours cook their food on open fire in an inside of a room. The room is usually filled with heavy smoke. There was one time, when I went to see how the ladies were cooking and I was able to stay in only for couple of minutes as my eyes got very irritated. And they have to stay there for hours!
I must admit that it was difficult at first to get used to the conditions here. Now I feel like I have lived like that for months already! The life in Kenya is simple but at the same time very complicated.

Tutvustus/Introduction

Tere blogilugejatele!

Mina olen Katre-Helena ja olen selle aasta GLEN programmi raames minemas kolmeks kuuks vabatahtlikuks Keeniasse, Shianda külla. GLEN on Euroopa noortele suunatud maailmahariduslik koolitus- ja praktikaprogramm, mille raames saadetakse inimene vabatahtlikuks arenguriiki. 2014.aastal on selles programmis osalemas 10 eesti noort. Ma olen üsna põnevil ja teiste vabatahtlike blogide lugemine on seda vaid tõstnud. Ma kirjutan rohkem oma ülesannetest programmis kui olen Shiandasse kohale jõudnud.
GLENi programmi viib läbi MTÜ Arengukoostöö ümarlaud (AKÜ) inglise keeles Estonian Roundtable for Development Cooperation ja rahastab Eesti Välisministeerium. AKÜ on avalikes huvides tegutsev 27 arengukoostöö ja maailmahariduse valdkonna kodanikuühendust esindav organisatsioon. AKÜ tegevuse eesmärk on arengukoostöö poliitika tõhustamine ja praktiline edendamine ning avalikkuse teavitamine arengukoostöö eesmärkidest ja selles osalemise võimalustest.
—————————————-

Hello to all blog readers!


My name is Katre-Helena and I will be going to work for three months as a volunteer in Shianda village, Kenya under GLEN internship program. GLEN is a internship program directed to the European youth in order to get them more acquainted with the field of global education. After the program, participants will continue to carry out global education activities in the local community. GLEN is organized by Estonian Roundtable for Development and financed by Estonian Ministry of Foreign Affairs. I must say that I am pretty excited already to see what will happen. I will write more about my exact duties and how I will spend the months, when I will arrive to Shianda.