L6ppvaatus/The final scene

Arusha, Tansaania. East African Community peakorter. Kes pole EAC'st varem kuulnud, siis see on viite Ida-Aafrika riiki (Keenia, Tansaania, Rwanda, Uganda, Burundi) yhendav organisatsioon, mis tegutseb nende riikide koostoov6imaluste suurendamise eest. Nende too tulemusena naiteks saab varsti Ida-Aafrikasse siseneda yhtse viisa abil (nagu Euroopa Liidus on Schengeni viisa).
Minu praktika Shianda kylas, Keenias on l2bi saanud ja emotsioone on palju. Viimasel n2dalal keskendusime tagasiside andmisele ja kokkuv6tete tegemisele. Koostasime naistegruppidele ka materjalid k2sitletud teemadest, et informatsioon kaotsi ei l2heks. Ma v2ga loodan, et meie tagasiside j6uab ka j2rgmise aasta GLENideni, et nad saaksid j2rgmine aasta meie tood j2tkata. Ma tahtsin oma viimases postituses kirjutada l2hemalt oma m6tetest ja emotsioonidest, mis mul kolme kuu jooksul tekkisid, aga ma tunnen, et see on mulle keeruline. Raske on panna s6nadesse ja veel raskem on kirjutada kogetust. Keenias olles kogesin k6ikv6imalikke emotsioone - r66mu, viha, pettumust, yllatust, hirmu, m6istmatust, aksepteerimist... Viimasel n2dalal viskas mul viimaks yle asjaolu, et kaks p2eva pole olnud normaalselt elektrit ja viis p2eva pole olnud vett. M6tlesin, et kaua v6ib! Viimasel n2dalal kogesin ma ka 22retut lahkust ja siirust, sellist mida ma Keenias oldud aja jooksul veel n2inud ei ole. Viimasel n2dalal saime Ankega aru, et me oleme kyla peal j2rk-j2rgult kuulsaks saamas, kuna huvilised v2ljaspool WEFOCOt kontakteerusid direktoriga, et me ka nende juurde tuleks r22kima. Seda oli praktika l6pus r66m kuulda. Ma ei kahetse sekunditki siia tulekut ja soovitan k6igil, kellel v2hegu huvi ja v6imalust olla vabatahtlik hoopis teises kultuuriruumis.

----------------------
Arusha, Tanzania. The Headquarters of the East African Community. Those who have not heard of EAC before, it is an organization uniting the five Eastern African countries (Kenya, Tanzania, Uganda, Burundi, Rwanda) in order to enhance co-operation in between them. For example thanks to their work, foreigners can soon enter to Eastern Africa with one single visa for all the five countries, like the Schengen visa.
My internship in Shianda, Kenya is finished and there are a lot of emotions. In the last week, we focused on making conclusions and giving feedback. Hopefully this feedback will reach the next year's GLENnies, so they could continue where we left off. I wanted to focus more on my thoughts and emotions, but now I find doing it really hard. It is hard to put into words everything what we have experienced. Last week I got so annoyed about the fact that we did not have water for five and electricity for almost two days. I thought: I have had enough! Last week I also experienced the kindness and sincerity, which like I have not seen yet in Kenya. Last week we also understood with Anke that we are becoming sort of famous here as external groups from WEFOCO started to approach our director in mind that we would also give seminars to them. It was happy to hear that after all these months. I do not regret not even for a second that I came here and I recommend everyone, who would have an opportunity and interest to be a volunteer in totally different cultural area.

Ela ja imesta vol 2/Live and wonder vol 2

Post in currently only in Estonian, English one coming in next days.

----------------------------

Eelneva sama pealkirjaga postituse jätk. Kes ei mäleta, siis eelmises rääkisin ma ümberlõikamisest ja oma kirikuskäigust. Venitasin selle postitusega eelkõige sellepärast, et tahtsin saada löögile kohaliku ravitseja juurde. Tuli välja, et nende juurde ei saa niisama kergesti ja nendega "lihtsalt rääkimiseks" peab ka summa välja käima. Lõppude-lõpuks see meil õnnestus ja pettuma me ei pidanud. Teekond tema elukoha juurde oli niivõrd vaevarikas, et meil läksid lõpuks mõlemad mootorrattad katki. Tegemist oli tõelise nõia ja sensitiiviga, kellel oli isegi oma töökoda ette näidata, koos seal leiduvate instrumentide ja taimedega.

Minu esimene kokkupuude ravitsejatega toimus kohalikul malaariapäeval, mille külalisteks me olime. Seal oli näidend, kus õpetlikult seletati mida teha, kui inimene nakatub malaariasse. Süžee oli põhimõtteliselt midagi sellist: pereisa tuleb baarist koju, väike promill on sees. Kodus olles hakkab tal äkitselt halb - malaariahoog peal ning kurdab, et hakkab surema. Tema põhimureks muidugi selle juures on, et kui ta sureb, siis mis tema mootorrattast saab? Ta ometi ei taha seda pärandada:). Kõigepealt külastatakse kohalikku ravitsejat, kes teeb tantsu ja sõnumisi, pereisal paremaks ei lähe. Siis pöördutakse arstide poole, kes siis mehe terveks teevad. Näidendi põhimoraaliks on et otsi abi õigest kohast ja kasuta kodus sääsevõrku. Eestis ei tuleks isegi selle peale et kohaliku ravitseja juurde minna. Üldse oli selles näidendis palju üllatuslikke elemente. Eks pärast sellel malaariapäeval pidime nagu alati kontvõõrastena tutvustava kõne ka pidama.

Tegelikkuses on kohalikel ravitsejatel/nõidadel üsna mõjukas roll eelkõige keenia külaelus. Päris mitme inimese suust olen kuulnud väiteid, et kui haiglas ei suudeta inimese haigusele ravi leida, siis sealt saadetakse ta tihti nõia juurde. Sellised on näiteks olukorrad, kus inimene kaebab haigust, aga laboritestid mingit anomaaliat ei näita ja nõustamine on ka keeruline. Inimeste uskumustel on tugev jõud, täiesti kindlameelselt usutakse needustesse. Kui inimesel tekib äkiline haigus või tal on palju ebaõnne, siis arvatakse, et on neetud. Mõned inimesed usuvad, et nad on vaesed kuna keegi on nad ära nõidunud. Sageli lõppeb needus surmaga - äkksurmaga või õnnetusjuhtumiga. Kuulsin ka ükspäev sellist huvitavat teooriat kuidas inimesed käituvad varguse korral. Näiteks oletame, et varastatakse ära mobiiltelefon. Mida teeb see, kes usub Jumalasse? Tema usub, et Jumal aitab tal saada uue telefoni ja tema mõistab hiljem kohut varga üle. See isik, kes usub nõiakunsti, läheb nõia juurde ja palub tal vargale needuse peale panna. Kui te mõtlete, et miks mitte minna hoopis politseisse, siis on odavam hoopis uus telefon osta.

Needuseid saavad peale panna ja ära võtta nõiad, neist hoidumiseks aitab ka kirik. Nõidadel on spetsiaalne taimede segu, millest valmistatakse leotis. Seda leotist tuleb endale peale kallata, siis saab nõidusest lahti. Milleks veel minnakse nõidade juurde? Näiteks kui on tegemist viljakuseprobleemidega, mille vastu tehakse juurikatest tõmmis, mida peab sisse jooma. Lisaks kutsuvad nad vaime ja surnud hingi välja. Selleks rituaaliks on vaja päris palju erinevaid instrumente. Näiteks spetsiaalsed kinnised anumad, kus seesolev hing hakkab rääkima ja lisaks suitsetatakse spets taimede segu sobiva meeleseisundi saavutamiseks:).
Kuidas saada nõiaks? Sageli kanduvad oskused üle põlvkondade pidi ehk kui lähisugulaste seas on nõidu, siis seda suurem on võimalus, et keegi järglastest omab ka sarnaseid võimeid. Meie külastatav nõid jäi noorena raskelt haigeks ning tema ravimiseks kutsuti kohale teine nõid. Too avastas temas sensitiivsed võimed ja oli teda nõus välja õpetama. Muidugi oli suguvõsas olnud ka varem sensitiive.

Nüüd paar sõna meditsiinisüsteemist. Üle 18.aastane töötav inimene omab ravikindlustust, mille igakuine kindlustusmakse sõltub tema töökohast ja palgast. Mida suurem palk, seda suurem ka makse. Samas mida rohkem maksad, seda parem kindlustus sul on ja seda kvaliteetsemates haiglates kompenseeritakse su ravi. Samuti kompenseeritakse ravimid, mida haigla välja annab. Kui haiglal ei ole vajalikku ravimit, siis tuleb see täishinna eest soetada apteegist. Sama kindlustuse alla lähevad kõik leibkonna liikmed (olgu need siis vanemad, abikaasa või lapsed). Miinimummakse ravikindlustuse puhul on 160 KSh kuus, mida kasutavad näiteks töötud. Kui inimene on üle 60 aasta vana, siis on võimalik saada tal pensionit 2000 KSh (ca 18 euri) kuus. Aga juhul kui näiteks keegi lastest töötab, siis tal ei ole võimalik seda raha saada. Sageli on nii, et ühel inimesel on kuni 10 ülalpeetavat.
Antiretroviirusravi (HIVi ravimid), HIV testimine ja kondoomid on tasuta kättesaadavad. Ei ole eraldi toetusi vaestele inimestele, orbudele ega puudega inimestele. Siin tulevad sageli mängu (mõnikord välismaalt rahastust saavad) MTÜd, kes toetavad neid ühiskonnagruppe.

Elatustasemest/About the living standards

Päevad lähevad kiiresti ning varsti on juba oktoober läbi. Eestis on kuulduste järgi juba päris jahe, siin on aga tulemas suvi ja päevad lähevad soojemaks. Iga väiksemgi liigutus ajab higistama. Järgnevatel nädalatel oleme plaaninud korraldada veel HI-viiruse testimispäevi ja siis hakkamegi otsi kokku tõmbama. Seminarid on läinud päris huvitavalt, mõtled küll läbi, et mida ometi nad küsida võiks ja ikka oskavad nad üllatada. Lisaks tuleb välja, et paljud pole oma elu jooksul kondoomi näinudki, rääkimata selle kasutamisest ehk arvake ära kes pidi neile klassikalist banaani ja kondoomi demonstratsiooni tegema.

Vahepeal küsiti minu käest, kuidas on siinsete hindadega lood. Käibelolevaks valuutaks on keenia shilling, mille kurss on umbes 1 euro = 115 KSh. Nairobis (loe: Nairobbery) on hinnad võrreldavad Euroopaga, kus taksosõit on näiteks 800 - 1500 KSh, praad 800 KSh ja õlu üle 200 KSh. Keskmine palk Keenias on umbes 11 000 KSh (ca 100€ ), mida teenivad näiteks õpetajad. Palgalõhet naiste ja meeste vahel siin ei eksisteeri, kuna palk on fikseeritud vastavalt ametile ja selle kvalifikatsioonile. Turisti elu on siin üsnagi kallis (nagu kogu Ida-Aafrikas), näiteks paaripäevane safari maailmakuulsates Serengeti ja Maasai Mara rahvusparkides on alates 100 - 120€/päev. Neli päeva safarit, mis sisaldab edasi-tagasi sõitu, on vabalt umbes 400€ ja see on alles soodne hind. Hinna teevad kallimaks näiteks üle mõistuse kõrged parki sisenemise hinnad - parkidel on eraldi määratud hind kohalikele ja mitte-residentidele. Riik tahab ka oma osa! Hinna määrab pargi "tase" ja on fikseeritud valitsuse poolt. Näiteks Nakuru rahvuspark on Premium tasemega park, mis määrab hinnaks ainuüksi sissepääsu eest $80 (see on umbes 70% keskmisest palgast Keenias, võrdluseks mõelge kui sissepääs 700€ maksaks), lisaks tuleb sul veel maksta sõiduki, giidi, majutuse etc eest. Enamus keenialasi pole oma elu jooksul kordagi safaril käinud, neil on targematki selle rahaga peale hakata. Turism on siin aga suur äri. Kui kunagi Keenias suveniire ostate, siis kaubelge vabalt hinnast 50% alla.

Mina elan Lääne-Keenias, mis on Nairobist ja erinevatest turistiatraktsioonidest suhteliselt kaugel. See tähenab, et ka hinnad on mõnevõrra odavamad, aga ka siin on näha kontrasti küla ja linnaelaniku elatustasemete vahel. Väga hästi saab väljas süüa 300 - 400 KSh (umbes 2,5-3€) eest, supermarketites on importkaubad tunduvalt kallimad kui kohalikud, aga siiski kokkuvõttes soodsamad kui Eestis. Alkohol on kallis, näiteks veinide hinnad algavad 4-5€. Külaelu on meie jaoks soodne, näiteks väike kobar banaane 20KSh, kilo riisi 200KSh, pool kilo liha 200 KSh (mis on aga luksus enamus külaelanike jaoks), suur avokaado 15KSh, kohalik kala 30KSh.

Samas paljud külaelanikud ei saa endale isegi seda lubada - näiteks naised, kellele haridust ei võimaldata, mees sissetulekut ei genereeri ja kelle kanda on kuus last, peavad tihtilugu raha teenimiseks hommikust õhtuni 100KSh (vähem kui ühe euro) eest terve päev põllul tööd tegema. Kui küsite miks on selline olukord tekkinud? Siis sellele vastamiseks peaksin ma seda pikemalt lahti seletama, kuna erinevaid faktoreid on mitmeid. Samas siin elatud aeg on tekitanud minus teatud mõistmise ja kõik eelolevates postitutes mainitud ühiskonna eripärad on minu jaoks loogiliselt seletatavad.

Lähme edasi. Üür korraliku majapidamise eest jääb 2000 - 5000KSh vahele (17-40€), sageli on neil sees elekter. Elektri majja toomiseks, peab välja käima 30 000KSh (260€) ehk pole ime miks paljud seda endale lubada ei saa. Nagu ma eelnevalt olen maininud, siis paljud pered elavad siin mudaonnides. Ühe korraliku mudast maja ehitamiseks läheks samuti 30 000KSh koos katusega. Põhimõtteliselt on võimalik maja üles ehitada paljaste kätega segades omavahel muda, lehmasõnniku, mulla ja vee. Püsib väga hästi ja peab vastu igasugu ilmastikuprobleemidele. Kohalikke külastades saab väga hea visuaalse pildi pere majaduslikust olukorrast. Kui perel on mõni kana ringi siblimas või maja ümbruses lausa lehm, siis võib öelda, et nad on juba veidike paremal järjel. Veel parem on kui näed, et lapsed on päeval koolis.

Haridus on siin väga hinnas ja see on üks peamistest pere väljamineku allikatest. Kõik lapsed siin tahavad koolis käia ja kui koolirahad pole makstud, siis saadetakse laps koju. Minult on siin olles lugematuid kordi küsitud raha ja enamus eesmärgiga lapse koolirahade maksmiseks. Raha küsitakse siin üldse iga asja eest, Nairobis mõnikord isegi tee juhatamise eest. Riik toetab iga lapse koolis käimist 17KSh!!! (15 eurosenti) lapse kohta aastas. Mõtlete, et ju pole riigil raha. Tegelikult on küll, lihtsalt riik on korruptiivne ja onupojapoliitikat on kõikjal. Alles hiljuti külastas Keenia president Haagi ülemkohut koos 127 parlamendiliikmega!

Koolitee algab põhikooliga (Primary), mis kestab kaheksa aastat ja maks poole aasta kohta riiklikel koolidel on umbes 6500KSh (57€) lapse kohta. Seejärel on neli aastat gümnaasiumi (Secondary), kus maks on umbes 1200KSh võrra kõrgem. Kooliskäimine on Keenias tegelikult tasuta, aga see raha läheb hoopis koolivormide ja õpikute soetamiseks, administratiivsetetks kulutusteks, töötajatele palga maksmiseks jne. Sageli maksavad vanemad veel peale, et õpetaja teeks lisatunde ja nädalavahetuseti. Lisaks on olemas erakoolid, kus õppemaks esimeses astmes küündib isegi 9000 - 11000KSh peale 3 kuu kohta. Klientide saamiseks peavad erakoolid ekstra pingutama hariduse kvaliteedi kõrgel hoidmiseks ning seetõttu koolijuhid kontrollivad õpetajate tööd hoolikalt. Riiklikus koolis on mõnikord isegi nii, et direktor väga ei kontrolli õpetajaid ja nood ei ilmu tundide andmiseks isegi kohale. Keegi ju ei kontrolli mis ma teen. Shianda piirkonnas elab 30 tuhande elaniku kohta vaid käputäis noori, kellel on üldse võimalik ülikooli minna.

-------------------------------

The days are going pretty fast and soon the month of October is finished. I have heard from some people that it is quite cold right now in Estonia. Here the summer is slowly approaching and therefore almost every movement makes you sweat. In the upcoming weeks we are organizing some HIV testing days and after that, our project gets slowly finished. Seminars have been interesting, you always try to guess what they are going to ask about, but so far there always have been surprises. It comes out that some people have never seen a condom and do not know how to use it. So guess who had to do the classic demonstration about the banana and the condom.

Meanwhile someone asked from me about the local prices. The local currency here is a Kenyan Shilling, which rate is 1 euro = 115KSh. In Nairobi (read: Nairobbery), the prices are comparable with the ones in Europe, where the taxi drive is 800 – 1500 KSh, main dish 800KSh and the beer over 200KSh. The average salary is approximately 11 000KSh (ca 100 euros), it is also a regular salary for the teacher. There is no gender inequality in the salaries as they are fixed according to the profession and the level of competence in each occupation. The life of a tourist is pretty expensive (as it is in whole Eastern Africa), for example the safari in the world famous national parks like Serengeti or Maasai Mara is from 100 – 120 euros per day. Four days of safari, including go and return traveling time, can be often at least 400 euros and this is the cheap option. One reason why the prices are high, is due to the park entry fees -  different parks have different fees fixed by the government according to the park “level” and they vary for the resident and non-resident. Governments wants to take their share! For example Nakuru National park is a Premium level park and therefore the entry fee is 80 dollars (it is almost 70% of the average salary, imagine if you would have to pay 700 euros for entry) per person, then you have to include the fee for the vehicle, fee and salary for the guide, accommodation… Majority of Kenyans have never been to a safari, they have many other uses for the money in hand. Tourism is a big business here. If you ever try to buy some souvenirs in Kenya, bargain the price at least 50% less.

I live in Western Kenya, which is far from Nairobi and from big tourist attractions. It means that also the prices are considerably lower, but still there is a visible contrast in between the living standards of the villagers and the townspeople. You can eat very well outside for 300-400 KSh (2,5-3euros), the import goods in the supermarkets are visibly more expensive than the local ones, but still cheaper than in Europe. Alcohol is expensive, the prices for a bottle of wine start from 4-5 euros. Village life is cheap -  small bunch of bananas 20KSh, kilo of rice 200KSh, half a kilo of beef 200KSh (which is a luxury here), big avocado 15KSh, local fish 30KSh.

In spite of that, lots of villagers cannot even afford that. Like women, who have no education, husband does not provide and she has to take care of six children, have to work in the field for the whole day for only 100KSh (less than a euro). If you ask how it is come to this? There are several reasons and I could talk about it for a long time. My time spent here has made me to understand and logically explain to myself why things here are as they are. Do you know what I mean?

Let’s go on. Rent for a decent household is in between 2000 – 5000KSh (17-40 euros), often these houses have electricity inside. To bring the electricity inside, you have to pay at least 30 000KSh (260euros), so no wonder if majority does not have it. Like I mentioned before, many live in the mud huts. To build one big and good mud hut with the metal roof, 30 000KSh again has to be paid out. Basically it is possible to build the house with bare hands, using the mix of mud, cow dung, soil and water. It stays very well and is resistant to many local weather challenges. Visiting the houses of the locals gives a nice overview about the financial situation of the family. If the family has some chicken around or even has a dairy cow, then it is doing better than average. Even better if you see that the children are at school.

Education is very valuable and it is one of the main expenditures of the family’s budget. All the children here want to go to school and if the school fees are not being paid, the child is sent back home. I have been asked countless times money for paying the school fees. They ask money here for anything, sometimes in Nairobi even for asking the way. The government supports a child to go to national school for 17KSh!!! (15 euro cents) per year. You might think that the government does not have money. It has, it is just corruptive and full of nephewnism. Just recently the president of Kenya visited the high court in Hague, with 127 parliament members accompanying him!

The school starts with going to the Primary for eight years and the payment for half a year is around 6500KSh (57euros) per child. After that he/she continues with the Secondary for four years, where the payment is around 1200KSh higher. Actually going to school is free in Kenya, instead the money goes for the school uniforms, books, administrational costs, for the payment of the staff and so on. In addition, there are private schools, where the tuition fee is even 9000 – 11000 for 3 months. The get the clients, the private schools are focusing more on raising the teaching quality and checking the teachers regularly. In the national school it is sometimes the case that teachers even do not show up for the class, because the director does not care and do not check on them. In the Shianda area, among the 30 000 people, there are only few young adults, who have the opportunity for the university.

Ööjooksjad/Nightrunners

Kuna kohalik ravitseja ütles meie palvele temaga kohtuda vastuseks, et ta peab selleks vaimudega konsulteerima, siis kirjutan praeguses postituses hoopis millegist muust. Ravitsejatega peab kannatlik olema, muidu panevad veel needuse peale vms.
Muide, kui teil on soov mingi kindla teema kohta pikemalt teada saada, siis võite mulle kirjutada. Teete ka minu elu lihtsamaks ja ma ei pea enam iga kord ise selle üle pead murdma.

Hiljuti ma avastasin jälle ühe uue fenomeni Shianda külaelus - ööjooksjad. Nimelt siinmaal jookseb teatud kontingent öösiti alasti ringi. Mul oli alguses seda veidile raske uskuda, aga ringi küsimisel mitu allikat kinnitasid sama juttu. Need olevat indiviidid, kes ei saa öösiti väga hästi magada ja siis jooksevad nad ringi ning mängivad kohalikele inimestele vempe. Näiteks koputavad akendele, lükkavad uksi - mida iganes. Üldiselt pahatahtlikud nad ei ole ja päevasel ajal käituvad täiesti normaalsete inimestena.

----------------------------------------------

When we asked the witch doctor if we could meet him, he answered that he has to discuss it with the spirits and he would call us about it. So we have to be patient with him and therefore this post is focused on something else.
If you have some topics, which you would like to get to know more about, let me know. Then I do not have to think each time what to write about.

Recently I discovered another phenomenom in Shianda village - nightrunners. Nightrunners are people, who run around naked during the night. At first I was skeptical to believe it, but after asking the same thing from many resources, I have to admit that there has to be some truth in it. They are people, who have some trouble of sleeping and then they would spend the night by playing the tricks on locals. For example knocking on the window or pushing the door. All of them are normal people during the day and you would never think he or she is a nightrunner.

Jama postitustega/Trouble with posts

Tere!

Ma just avastasin, et oktoobrikuu postituste järjekorraga on midagi lahti ja uuem postitus ilmus vanema all. Igatahes kui seda loete, siis leiate uuema ka üles:)

Hello!
There is a mix up with the order of the posts in October. The new one comes after the older one. If you read this now, you will probably find it.

Üks korralik toidupostitus/ One decent food post

Mõtlesin, et on viimane aeg teha üks korralik toidupostitus. Siinoldud aja jooksul on mul tekkinud võimalus proovida mitmeid kohalikke toite, mille sisu ma siis lisatud piltide ja kirjeldustega püüan edasi anda. Pildid lähevad kirjeldustega järjestikku.
----------------------------------
I thought that this is the latter time to make one decent blog post about the local cusine. While being here, I have had a chance to try out different dishes, which nature I try to explain you with some descriptions and pictures. Pictures go more or less in order to the descriptions.

1. Kõigepealt kohalik puder, mille olemasolust sain ma kogemata alles eile teada. Uji on vedel hirsipuder, millele on lisatud suhkurt, nii vedel, et seda juuakse peamiselt topsi seest.

First the local porrige, which I accidentally only discovered yesterday for the first time. Uji is a very liquid porridge made of millet and sugar.

2. Chapati ehk kohalik õhuke leib. Süüakse tihti põhitoidu ja liha kõrvale. Kuna ta ei ole väga soolane, siis minu meelest sobib ta väga hästi ka puuviljadega, mida on siin hooajast lähtuvalt päris mitmekesine valik. Siin kasvavad näiteks apelsin, mango, mitut sorti banaane, papaia, avokaado, ananass ja mitmed sellised, mille nimest mul pole aimugi.

Chapati aka local thin bread, which is often eaten beside the main food or the meat. As it is not too salty, I think it also fits very well with fruits. And they have lots of fruits here depending of a growing season - oranges, mangos, many types of bananas, papayas, avocados, pineapples and many those, which I do not know the name of.

3. Eile kingiti meile selline juurvili, nimeks peringanja. Maitse kohta ei oska veel öelda, pildil olev vili pidavat olema nagu tomat ja sellisena valmis söömiseks. Tavaliselt nad keedavad ja praevad selle läbi enne kui lisavad põhitoidule. Huvitav-huvitav.

Yesterday we were given this kind of vegetable, which is called peringanja. I do not know yet what it tastes like, but this one is supposed to be ready to eat and is similar to a tomato. Before eating, locals usually boil or fry it.

4. Sel pildil on mitu põhilist rooga koos. Kõigepealt ugali, mis on paks pudrutaoline maisijahust mass. Väga suurt maitset tal ei ole, aga kõhtu täidab ta see-eest pikaks ajaks. Süüakse peamiselt koos juurviljade, liha, chapati või muu sellisega. Roheline köögivili on sukuma wiki, mille värsked lehed meenutavad kapsast, aga mille maitse on hapukam. Lisaks on süüakse kas hautatud veise- või kanaliha, sealiha ei ole väga levinud. Veiselihahautis värske koriandriga on kindasti siin üheks mu lemmikutest! Ja veel - kui laual on ugali, siis süüakse toitu enamasti sõrmedega.

In this picture, there are many traditional dishes together. First and foremost - ugali, which is thick, porridgelike maize-based staple. It does not have much taste, but instead it keeps the stomach full for a long time. It is mainly eaten together with vegetables, meat, chapati, or anything else like that. The green vegetable is sukuma wiki, which fresh leaves remind the cabbage, but which taste more sour. In addition, the beef or chicken stew is eaten, pork is not very common. Boneless beef stew with fresh coriander is one of my favourites! What else - if ugali is involved, then the food is usually eaten with fingers.

5. Kasvatatakse palju kahte juurikat - maniokki ja jamssi. Maniokk valge vasakul pool, maitseb sarnaselt kartulile ning paremal pool roosa on jamss. Jamssi maitset ei oskagi väga kirjeldada, selline suitsune maitse.

Two veggies are commonly grown - cassava and yam. Cassava is the white one on the left, tastes similar to the potato and the pink one on the right is yam. I cannot really describe the taste of that, it was smoky.

6. Kohalik "snäkilaud". Keenias on traditsiooniks alati külalistele toidupoolist pakkuda, kui külalised ei söö, siis on see halva õnne märgiks. Vahepalana süüakse tihti maapähkleid ja saia, mille kahe kihi vahele on määritud võid. Lisaks on pildil näha ka kohalik tee. Tee valmistamiseks keedavad nad piima, vee ja suhkru kokku ning leotavad segus umbes 30min teelehti.

Local " snack table". There is a tradition in Kenya to always offer something to eat for the guests. Not eating is a sign of a bad luck for the household. Often groundnuts and white bread slices with butter are offered as a snack. In addition you can see a local tea. The tea is made by boiling together the milk, sugar and water, tea leaves are later added to the mixture.

7. Nagu eelnevalt mainitud, siis banaane leidub siin mitmeid sorte. Nägin isegi roosasid banaane Kisumu lähedal, aga maitsta neid ei ole veel õnnestunud. Pildil on matoke ehk küpsetatud banaanid (plantainid). Selleks kasutatakse rohelisi banaane, mis pärast küpsetamist/praadimist maitsevad kui kartul.

As mentioned before, there are different types of bananas found here. I even saw pink ones once. In the picture you can see matoke aka cooked plantains. They are green bananas, which taste like potato after cooking.

8. Mitte just parimal pildil on näha pilau. Sarnane meil levinud pilaffile. Veiseliha riisiga, millele on lisatud erinevad köögiviljad ja maitseained. Üsna levinud toit kohalike restoranide menüüdes.

Not in the best photo is seen pilau, which is similar to pilaff. Beef with rice, where it is added different vegetables and spices. Common food in the menu of local restaurants.

Lisaks on tavaliseks toiduks veel mandaazi (poolmagusast taignast kolmnurksed pirukad), sambusa (sarnane eelmisega, aga soolased ja sisaldavad vürtsikat liha või juurvilju). Nyama choma ehk maitsestatud röstitud liha.
Kuulsaim kohalik pruul on kahtlemata chang'a, mis on suhkruroost villitud kange läbipaistev jook. See on Keenias illegaalne, kuna mõnes piirkonnas on jook nõudnud ohvreid selle liigse metanoolisisalduse tõttu (aga siiski ei pea selle saamiseks isegi oma koduuksest rohkem kui saja meetri kaugusele kõndima).

Moreover, common dishes also include mandaazi (semisweet doughnutlike products), sambusa (deep-fried pastry triangles stuffed with spiced minced meat or vegetables). Nyama choma as seasoned roasted meat.
The most famous local brew is certainly chang'a, which distilled from the sugar cane, very strong of course. It is illegal in Kenya as it has caused many deaths in some areas, due to the high methanole percentage. Apart from that, I do not even have to walk 100m away from my home to get some.

Ela ja imesta vol 1/Live and wonder vol 1

Sel nädalal toimus esimene HIV/AIDSi teemaline seminar ehk meil oli väike ärevus sees uue teema suhtes. Esimene seminar on alati kõige keerulisem, kuna sageli ei tea, mida oodata. Kas inimestele on huvitav? Kas on liiga raske/kerge? Jne. Lõpuks kestis seminar üle tunni aja kauem kui planeeritud, kuna inimestel ei olnud häbi ja kartust küsida ning küsimusi tuli lademetes. Rõõmsaks tegi ka asjaolu, et kohal oli kuulamas ka palju mehi, kes küsisid ilma valehäbita igasugu asju kondoomide kasutamise kohta. Kondoomide kasutamine ei ole siin väga au sees ja pigem see haavab mehelikkust, õnneks see päev tõestas, et Keenias on olemas enda ja teiste tervise eest tõsiselt hoolivaid mehi. Saime ka WEFOCOlt 200 kondoomi laialijagamiseks ning lisaks jagame naistegruppidele seemneid ja juhtnööre uute põllukultuuride kasvatamiseks. Viimane sai võimalikuks suuresti tänu minu tandempartnerile, Ankele!

Minu hea sõbranna palus minult kirjutada siinsest meditsiinisüsteemist, kohalikest ravitsejatest/nõidadest ja ümberlõikamisest. Kuna siin üht-teist põimub usu ja kirikuga, siis mammutpostituse vältimiseks mõtlesin, et jaotan postituse kahte ossa. Esimeses osas räägin põgusalt ümberlõikamisest, oma kirikuskäigust, uskumustest ja deemonitest ning siis lähen sujuvalt üle nõidade ja ravitsejateni ning üritan viimases osas anda ülevaate ka kohalikust meditsiinisüsteemist. Lisaks proovin järgmine nädal kohaliku ravitseja jutule pääseda, et tema tööd lähemalt uurida. Nõidu ja igasugu muid trikimeistreid on siin piirkonnas hulgaliselt.

Alustan lihtsamast - ümberlõikamisest. Neid teostatakse Keenias nii poistele kui ka tüdrukutele. Tüdrukutele teostatav on väga traumaatiline ja põhimõtteliselt ära keelatud, kuid siiski mõned üksikud hõimud nagu Kikuyu ja Nandi praktiseerivad seda. Poisid on aga põhimõtteliselt kõik ümber lõigatud ning täpsem protseduur sõltub jällegi hõimutraditsioonidest. Mõnes kohas näiteks sind kaetakse alasti olles üleni mudaga kokku ja tantsitakse ümberringi ning tehakse protseduur ära. Nüüd on protseduurid ohutumaks läinud (varem oli see üks põhjustest miks HIV nakkus levis) ja seda teostavad enamasti arstid, aga paraku täiuslikkuseni on veel päris palju ruumi. Alles ükspäev nägin poissi, kes sai ebahügieenilistes tingimustes tehtud protseduurist teetanuse ja kelle opihaav oli mitte just meeldivaim vaatepilt. Õnneks on ta nüüd tervenemas. Kui sa pole ümber lõigatud, siis sa pole perekonna silmis mees. Meessoost mzungu'del ma ei soovitaks mainida, et nad on lõikamata, kuna siis neid lihtsalt sunnitakse seda tegema. Lahkunut enne ei maeta, kui ta pole lõigatud.

Nüüd veidi jälle kirikust. Ühel pärastlõunal kontoris olles juhtusin ma pealt kuulama lõunast jumalateenistust kõrvalolevast kirikust (tegelikult pealt kuulama ei ole just õige väljend - see on nii vali, et sa tahes-tahtmata kuuled seda). Juhuse tahtel oli see seekord aga inglise keeles. Jutlust pidas meeldiva kõnemaneeriga naine. Kahjuks ma täpset sisu enam ei mäleta, aga mis mulle hoopis meelde jäi, oli tunne pärast kõne lõppu. Siinsed jutlused on väga emotsionaalsed ja karismaatilised. Pastor selgitab elavalt, kogu kehaga kaasa žestikuleerides. Kõne eesmärk oli motiveerida inimesi paremini elama, oma võimalusi kasutama ja raskuste korral mitte usku kaotama. Ja ma pean tunnistama, et pärast jutlust tundsin ka mina isiklikku motivatsioonisööstu. Mõtlesin siis, et kui keegi mind nii iga nädal motiveeriks, siis ma oleks juba ei-tea-mida saavutanud. Igapäevaelus pean ma paraku enda eesmärkide täitmiseks tihti hoopis end ise motiveerima. Enesemotivatsioon on (minu jaoks) palju keerulisem kui keegi väljaspoolt tagant utsitaks. Keenialaste probleemid on meie omadega võrreldes ikka üsna keerulised ja kust mujalt nad saaksid tuge edasi tegutsemiseks, kui mitte kirikust. Võib-olla on see üks paljudest põhjustest miks on usk nende kultuuris niivõrd tähtsal kohal? See on minu kui kõrvaltvaataja arvamus.

Nagu lubatud, siis käisin ma ka pühapäeval kirikus. Pidime algselt kohtuma kell 10 meie juures, aga ma sain üllatuse osaliseks. Kui keenialaste ajaplaneerimine on üldjoontes vildakas, siis kirikusse jõutakse enam-vähem õigeaegselt kohale. Mulle tuldi järele isegi 20min varem, juhuse tahtel olin ma ise ka see päev millegipärast juba varem valmis ja kohene minek ei valmistanud mingeid probleeme. Aga üllatus ikkagi.
Kirikud näevad siinmaal välja palju tagasihoidlikumad kui Eestis, vahel ei saa arugi, et tegemist on kirikuga. Mõnikord aitab ukse kohale maalitud kiri seletada, millega tegemist. Kirikusse minnes lüüakse end üles, üleüldiselt on näha, et keenia naised on välja minnes väga hoolitsetud. Kohale jõudes olime seal ühed esimestest, kuid üsna pea oli kogu ruum rahvast täis. Olen märganud, et kui Eestis on suures tühjas ruumis omavahel võõrad inimesed, siis nad positsioneerivad end pigem üksteisest kaugele. Siin aga poetakse vahel üksteisele külg-külje alla. Okei, mind kui valget veidi võõrastatakse ja pigem piideldakse silmanurgast, aga tavaliselt on ikka nii, et seal kus on, sinna tuleb juurde.
Muidugi olin ma ainus valge nahavärviga inimene ruumis ja see seab mind teatud rambivalgusse. Jumalateenistuse sissejuhatavas osas pidin end kõigile tutvustama, et kes ma olen ja kust ma tulen. Ma juba ootasin seda, kuna sarnaseid seiku on siin varemgi juba ette tulnud. Seejärel tulid administratiivsed teated ja põhiprogramm. Põhiprogramm vaheldus Piiblist teatud lõikude lugemisega ja siis sellekohaste õpetlike lugude seletamisega ning laulude laulmisega. Õhkkond oli väga elav ja emotsionaalne, laulude ajal kõik laulsid täie häälega kaasa ja tegid ka tantsuliigutusi. Jutlustust peeti suahiili keeles koos inglise keelse tõlkega (kuigi oli tunne, et tõlgiti vaid minu jaoks, kuna tõlk vaatas enamus ajast minu poole, aga mis on neist kena). Lõpuks koguti ka annetusi Turkana järve ääres elavate vaeste hõimurahvaste toeks, mille jaoks pea kõik annetasid. Pärast annetusi oli kell juba niipalju, et oli aeg kodu poole astuda. Paar sammu kirikust väljas püüti mind kinni ja paluti ka kiriku külalisteraamatusse sissekanne teha ning kutsuti ka järgmine nädal tagasi. Kokkuvõttes pean ütlema, et mul oli päris huvitav pühapäeva hommik.

Reaalsuses siiski see raha Turkana hõimudeni ei jõua, kuna see läheb hoopis pastorile. Kõik teavad seda, aga siiski annetavad. Kui sa kirikule hoolsalt ei anneta, kes siis pärast sind matab? Samuti on ka eri kirikutel miinimumannetusmäärad, näiteks täiskasvanu alates 50KES ja laps 20KES. Mõni kirik soovib niipalju, kui sul on hetkel võimalik anda. Seepärast tahavad kirikud endale ka rikkaid külastajaid. Kohalikud inimesed usuvad päris palju deemonisse ja needustesse. Needuse saavad peale panna kohalikud nõiad ning nendest saab lahti ainult palvetades kiriku ja pastori abiga. See on veel üks põhjus miks kirikus käiakse. Inimesed usuvad ka (halbadesse) unenägudesse ning palvetavad, et seal nähtud õudused reaalsuseks ei saaks. Levib igasugu huvitavaid uskumusi, näiteks usutakse, et kassidel on deemonlikud võimed. Rikkad inimesed viivad kassid Uganda spetsialistide kätte, kus antakse neile deemonlik vägi. Öösel võtavad nad inimvormi ja tapavad magajad ning seejärel rikkad võtavad raha endale. Ugandas on üldse väga huvitavaid hõime, kus osad tegelevad surnute ülesäratamisega (mulle isegi demonstreeriti kuidas need täpselt häält ka teevad) ja teised nagu Wagishu hõim, söövad inimesi. Eriti hinnatud on peresse esmasündinud, kuna nende liha peaks andma palju elujõudu.

Lõpetuseks ka mõned pildid üldisest elu-olust ja ka seminaridest.

--------------------------------------------------

This week we had our first HIV/AIDS related seminar. The first one is always the hardest, because you will know the least what to expect. Is it too much information? Too easy/hard? Eventually the seminar went one hour longer than initially planned due to the unexpected amount of questions. What made us even more happy was the fact that also a lot of men were present, listening and asking questions about the condom usage. Using a condom is not very popular and has a reputation of shame for the man. Fortunately this day proved that there are still men in Kenya, who will value his and his partners health. We also got 200 condoms from WEFOCO for distribution and mainly thanks to my tandempartner Anke, we have started to distribute seeds to some women groups in order for them to test out planting some new crops.

My good friend asked me to write about the local medical system, witch doctors and circumcition. As this topic in somewhat aslo connected to the religion and to avoid a mammoth-post, I decided to make the post in two parts. First I will talk about the circumcition, them about my visit to church, where I will go to superstitions and demons. Then also something about witch doctors and finally I try to give a sufficient overview about the medical system. Moreover, I try to arrange a meeting for the next week with some of the witch doctors to ask more about his work, there are plenty around.

I start with the easiest topic - circumcision. It is done here in Kenya for both boys and girls. The one for girls is very traumatizing and therefore illegal, only few tribes like Kikuyu practice that nowadays. For boys it is done for everyone and the exact way also differs among the tribes. For example some will cover your naked body with mud, then they dance and sing around you and do the deed. Nowadays more safer methods and professionals are used for the operation (previously operation infections were one of reasons of HIV spreading). Still there is room for the improvement - just another day I saw a young boy, who got tetany after the infection and also operation wound looked pretty nasty. Fortunately he is better by now. If you are not circumcised, you are not a man in front of your family. And I do not recommend for male mzungu's to tell here that they are not circumcised, they will force you to do it :). Passed away person is not buried before he is not circumcised.

Now back to church. One afternoon at the office, I came to overhear a lunchtime service from the church next door. The service was in English and the speaker was a woman with a pleasant voice. I do not remember the exact content, but generally it was speaking about motivation, not giving up when life gives you hardships and keep your belief in God so that he helps you to solve everything. What I remembered, was the feeling I had after listening the service. I felt quite empowered and uplifted, if someone would give me a motivational speech every week, then I would have accomplished already I-do-know-what. Inner motivation is much harder for me to maintain. Maybe this is one of the many reasons why people go to the church? Kenyans have problems, which are much more severe than ours and they feel the need to turn to someone? Though this is just an opinion of a bystander.

As promised, I went to church on Sunday. We agreed to meet at our house at 10am, but to my suprise, they showed up 20 minutes earlier. I was too used to the not-so-perfect timeplanning in Africa. We were one of the first ones to arrive but soon the room was filled with people. Service started with the introduction and suprise-suprise, also I had to introduce myself in front of all the people. Well, I kind of expected that. It was not the first time when I had to introduce myself in random events and as a random (only white) person there. Service continued with the administrational announcements and then with the main program. In the main program, they read out some parts from the Bible and intepreted the meanings to the audience by adding some stories. In between the readings, they sang and danced. The atmosphere was very lively, everyone danced and sang loudly together. Pastors were charismatic, readings were done in Kiswahili and English. Although it seemed sometimes that the English translation was only done for me as the translator looked into my eyes much too often. But it was nice from them. At the end, donations were asked to help the poor tribespeople living near the Turkana lake. Almost everyone donated. Before I managed to leave, I was also asked to sign the guestbook of the church. In conclusion, it was pretty interesting Sunday morning.

In reality, the money does not go to the Turkana tribespeople, the pastor will take it. And everyone knows that and still donates. Who is going to assist you on burial of you or your relatives if you have not donated for the church? Also there are minimum donations fixed for some churches, for example 50KES for adults and 20KES for children. Some ask as much as you have. So basically churches also prefer having rich people there. Locals believe quite a lot in demons and curses, and one certain way of getting rid of a curse, is with the help of the God and church. So another reason why people go to church, is to pray to get rid of curses put on them by witch doctors. Also people believe that things seen in dreams tend to come true in one way or another. There are also some interesting superstitions. For example, people do not like cats very much. Cats are believed to carry demonic spirits, which take human forms while family is sleeping to kill them. Who puts the spirits there? Rich people and businessmen of course and they go to Uganda to do that. Uganda seems to be quite advanced in witchcraft in general. Also you can find some interesting tribes there, for example some practice resurrection (I have even been demonstrated exactly what noise these resurrected beings do) and one tribe called Wagishu even eats human flesh. Especially valued is the flesh of a firstborn as it carries extra strength in it.

Finally some pictures from the seminars and about the life in general in Shianda.