Sel nädalal toimus esimene HIV/AIDSi teemaline seminar ehk meil oli väike ärevus sees uue teema suhtes. Esimene seminar on alati kõige keerulisem, kuna sageli ei tea, mida oodata. Kas inimestele on huvitav? Kas on liiga raske/kerge? Jne. Lõpuks kestis seminar üle tunni aja kauem kui planeeritud, kuna inimestel ei olnud häbi ja kartust küsida ning küsimusi tuli lademetes. Rõõmsaks tegi ka asjaolu, et kohal oli kuulamas ka palju mehi, kes küsisid ilma valehäbita igasugu asju kondoomide kasutamise kohta. Kondoomide kasutamine ei ole siin väga au sees ja pigem see haavab mehelikkust, õnneks see päev tõestas, et Keenias on olemas enda ja teiste tervise eest tõsiselt hoolivaid mehi. Saime ka WEFOCOlt 200 kondoomi laialijagamiseks ning lisaks jagame naistegruppidele seemneid ja juhtnööre uute põllukultuuride kasvatamiseks. Viimane sai võimalikuks suuresti tänu minu tandempartnerile, Ankele!
Minu hea sõbranna palus minult kirjutada siinsest meditsiinisüsteemist, kohalikest ravitsejatest/nõidadest ja ümberlõikamisest. Kuna siin üht-teist põimub usu ja kirikuga, siis mammutpostituse vältimiseks mõtlesin, et jaotan postituse kahte ossa. Esimeses osas räägin põgusalt ümberlõikamisest, oma kirikuskäigust, uskumustest ja deemonitest ning siis lähen sujuvalt üle nõidade ja ravitsejateni ning üritan viimases osas anda ülevaate ka kohalikust meditsiinisüsteemist. Lisaks proovin järgmine nädal kohaliku ravitseja jutule pääseda, et tema tööd lähemalt uurida. Nõidu ja igasugu muid trikimeistreid on siin piirkonnas hulgaliselt.
Alustan lihtsamast - ümberlõikamisest. Neid teostatakse Keenias nii poistele kui ka tüdrukutele. Tüdrukutele teostatav on väga traumaatiline ja põhimõtteliselt ära keelatud, kuid siiski mõned üksikud hõimud nagu Kikuyu ja Nandi praktiseerivad seda. Poisid on aga põhimõtteliselt kõik ümber lõigatud ning täpsem protseduur sõltub jällegi hõimutraditsioonidest. Mõnes kohas näiteks sind kaetakse alasti olles üleni mudaga kokku ja tantsitakse ümberringi ning tehakse protseduur ära. Nüüd on protseduurid ohutumaks läinud (varem oli see üks põhjustest miks HIV nakkus levis) ja seda teostavad enamasti arstid, aga paraku täiuslikkuseni on veel päris palju ruumi. Alles ükspäev nägin poissi, kes sai ebahügieenilistes tingimustes tehtud protseduurist teetanuse ja kelle opihaav oli mitte just meeldivaim vaatepilt. Õnneks on ta nüüd tervenemas. Kui sa pole ümber lõigatud, siis sa pole perekonna silmis mees. Meessoost mzungu'del ma ei soovitaks mainida, et nad on lõikamata, kuna siis neid lihtsalt sunnitakse seda tegema. Lahkunut enne ei maeta, kui ta pole lõigatud.
Nüüd veidi jälle kirikust. Ühel pärastlõunal kontoris olles juhtusin ma pealt kuulama lõunast jumalateenistust kõrvalolevast kirikust (tegelikult pealt kuulama ei ole just õige väljend - see on nii vali, et sa tahes-tahtmata kuuled seda). Juhuse tahtel oli see seekord aga inglise keeles. Jutlust pidas meeldiva kõnemaneeriga naine. Kahjuks ma täpset sisu enam ei mäleta, aga mis mulle hoopis meelde jäi, oli tunne pärast kõne lõppu. Siinsed jutlused on väga emotsionaalsed ja karismaatilised. Pastor selgitab elavalt, kogu kehaga kaasa žestikuleerides. Kõne eesmärk oli motiveerida inimesi paremini elama, oma võimalusi kasutama ja raskuste korral mitte usku kaotama. Ja ma pean tunnistama, et pärast jutlust tundsin ka mina isiklikku motivatsioonisööstu. Mõtlesin siis, et kui keegi mind nii iga nädal motiveeriks, siis ma oleks juba ei-tea-mida saavutanud. Igapäevaelus pean ma paraku enda eesmärkide täitmiseks tihti hoopis end ise motiveerima. Enesemotivatsioon on (minu jaoks) palju keerulisem kui keegi väljaspoolt tagant utsitaks. Keenialaste probleemid on meie omadega võrreldes ikka üsna keerulised ja kust mujalt nad saaksid tuge edasi tegutsemiseks, kui mitte kirikust. Võib-olla on see üks paljudest põhjustest miks on usk nende kultuuris niivõrd tähtsal kohal? See on minu kui kõrvaltvaataja arvamus.
Nagu lubatud, siis käisin ma ka pühapäeval kirikus. Pidime algselt kohtuma kell 10 meie juures, aga ma sain üllatuse osaliseks. Kui keenialaste ajaplaneerimine on üldjoontes vildakas, siis kirikusse jõutakse enam-vähem õigeaegselt kohale. Mulle tuldi järele isegi 20min varem, juhuse tahtel olin ma ise ka see päev millegipärast juba varem valmis ja kohene minek ei valmistanud mingeid probleeme. Aga üllatus ikkagi.
Kirikud näevad siinmaal välja palju tagasihoidlikumad kui Eestis, vahel ei saa arugi, et tegemist on kirikuga. Mõnikord aitab ukse kohale maalitud kiri seletada, millega tegemist. Kirikusse minnes lüüakse end üles, üleüldiselt on näha, et keenia naised on välja minnes väga hoolitsetud. Kohale jõudes olime seal ühed esimestest, kuid üsna pea oli kogu ruum rahvast täis. Olen märganud, et kui Eestis on suures tühjas ruumis omavahel võõrad inimesed, siis nad positsioneerivad end pigem üksteisest kaugele. Siin aga poetakse vahel üksteisele külg-külje alla. Okei, mind kui valget veidi võõrastatakse ja pigem piideldakse silmanurgast, aga tavaliselt on ikka nii, et seal kus on, sinna tuleb juurde.
Muidugi olin ma ainus valge nahavärviga inimene ruumis ja see seab mind teatud rambivalgusse. Jumalateenistuse sissejuhatavas osas pidin end kõigile tutvustama, et kes ma olen ja kust ma tulen. Ma juba ootasin seda, kuna sarnaseid seiku on siin varemgi juba ette tulnud. Seejärel tulid administratiivsed teated ja põhiprogramm. Põhiprogramm vaheldus Piiblist teatud lõikude lugemisega ja siis sellekohaste õpetlike lugude seletamisega ning laulude laulmisega. Õhkkond oli väga elav ja emotsionaalne, laulude ajal kõik laulsid täie häälega kaasa ja tegid ka tantsuliigutusi. Jutlustust peeti suahiili keeles koos inglise keelse tõlkega (kuigi oli tunne, et tõlgiti vaid minu jaoks, kuna tõlk vaatas enamus ajast minu poole, aga mis on neist kena). Lõpuks koguti ka annetusi Turkana järve ääres elavate vaeste hõimurahvaste toeks, mille jaoks pea kõik annetasid. Pärast annetusi oli kell juba niipalju, et oli aeg kodu poole astuda. Paar sammu kirikust väljas püüti mind kinni ja paluti ka kiriku külalisteraamatusse sissekanne teha ning kutsuti ka järgmine nädal tagasi. Kokkuvõttes pean ütlema, et mul oli päris huvitav pühapäeva hommik.
Reaalsuses siiski see raha Turkana hõimudeni ei jõua, kuna see läheb hoopis pastorile. Kõik teavad seda, aga siiski annetavad. Kui sa kirikule hoolsalt ei anneta, kes siis pärast sind matab? Samuti on ka eri kirikutel miinimumannetusmäärad, näiteks täiskasvanu alates 50KES ja laps 20KES. Mõni kirik soovib niipalju, kui sul on hetkel võimalik anda. Seepärast tahavad kirikud endale ka rikkaid külastajaid. Kohalikud inimesed usuvad päris palju deemonisse ja needustesse. Needuse saavad peale panna kohalikud nõiad ning nendest saab lahti ainult palvetades kiriku ja pastori abiga. See on veel üks põhjus miks kirikus käiakse. Inimesed usuvad ka (halbadesse) unenägudesse ning palvetavad, et seal nähtud õudused reaalsuseks ei saaks. Levib igasugu huvitavaid uskumusi, näiteks usutakse, et kassidel on deemonlikud võimed. Rikkad inimesed viivad kassid Uganda spetsialistide kätte, kus antakse neile deemonlik vägi. Öösel võtavad nad inimvormi ja tapavad magajad ning seejärel rikkad võtavad raha endale. Ugandas on üldse väga huvitavaid hõime, kus osad tegelevad surnute ülesäratamisega (mulle isegi demonstreeriti kuidas need täpselt häält ka teevad) ja teised nagu Wagishu hõim, söövad inimesi. Eriti hinnatud on peresse esmasündinud, kuna nende liha peaks andma palju elujõudu.
Lõpetuseks ka mõned pildid üldisest elu-olust ja ka seminaridest.
--------------------------------------------------
This week we had our first HIV/AIDS related seminar. The first one is always the hardest, because you will know the least what to expect. Is it too much information? Too easy/hard? Eventually the seminar went one hour longer than initially planned due to the unexpected amount of questions. What made us even more happy was the fact that also a lot of men were present, listening and asking questions about the condom usage. Using a condom is not very popular and has a reputation of shame for the man. Fortunately this day proved that there are still men in Kenya, who will value his and his partners health. We also got 200 condoms from WEFOCO for distribution and mainly thanks to my tandempartner Anke, we have started to distribute seeds to some women groups in order for them to test out planting some new crops.
My good friend asked me to write about the local medical system, witch doctors and circumcition. As this topic in somewhat aslo connected to the religion and to avoid a mammoth-post, I decided to make the post in two parts. First I will talk about the circumcition, them about my visit to church, where I will go to superstitions and demons. Then also something about witch doctors and finally I try to give a sufficient overview about the medical system. Moreover, I try to arrange a meeting for the next week with some of the witch doctors to ask more about his work, there are plenty around.
I start with the easiest topic - circumcision. It is done here in Kenya for both boys and girls. The one for girls is very traumatizing and therefore illegal, only few tribes like Kikuyu practice that nowadays. For boys it is done for everyone and the exact way also differs among the tribes. For example some will cover your naked body with mud, then they dance and sing around you and do the deed. Nowadays more safer methods and professionals are used for the operation (previously operation infections were one of reasons of HIV spreading). Still there is room for the improvement - just another day I saw a young boy, who got tetany after the infection and also operation wound looked pretty nasty. Fortunately he is better by now. If you are not circumcised, you are not a man in front of your family. And I do not recommend for male mzungu's to tell here that they are not circumcised, they will force you to do it :). Passed away person is not buried before he is not circumcised.
Now back to church. One afternoon at the office, I came to overhear a lunchtime service from the church next door. The service was in English and the speaker was a woman with a pleasant voice. I do not remember the exact content, but generally it was speaking about motivation, not giving up when life gives you hardships and keep your belief in God so that he helps you to solve everything. What I remembered, was the feeling I had after listening the service. I felt quite empowered and uplifted, if someone would give me a motivational speech every week, then I would have accomplished already I-do-know-what. Inner motivation is much harder for me to maintain. Maybe this is one of the many reasons why people go to the church? Kenyans have problems, which are much more severe than ours and they feel the need to turn to someone? Though this is just an opinion of a bystander.
As promised, I went to church on Sunday. We agreed to meet at our house at 10am, but to my suprise, they showed up 20 minutes earlier. I was too used to the not-so-perfect timeplanning in Africa. We were one of the first ones to arrive but soon the room was filled with people. Service started with the introduction and suprise-suprise, also I had to introduce myself in front of all the people. Well, I kind of expected that. It was not the first time when I had to introduce myself in random events and as a random (only white) person there. Service continued with the administrational announcements and then with the main program. In the main program, they read out some parts from the Bible and intepreted the meanings to the audience by adding some stories. In between the readings, they sang and danced. The atmosphere was very lively, everyone danced and sang loudly together. Pastors were charismatic, readings were done in Kiswahili and English. Although it seemed sometimes that the English translation was only done for me as the translator looked into my eyes much too often. But it was nice from them. At the end, donations were asked to help the poor tribespeople living near the Turkana lake. Almost everyone donated. Before I managed to leave, I was also asked to sign the guestbook of the church. In conclusion, it was pretty interesting Sunday morning.
In reality, the money does not go to the Turkana tribespeople, the pastor will take it. And everyone knows that and still donates. Who is going to assist you on burial of you or your relatives if you have not donated for the church? Also there are minimum donations fixed for some churches, for example 50KES for adults and 20KES for children. Some ask as much as you have. So basically churches also prefer having rich people there. Locals believe quite a lot in demons and curses, and one certain way of getting rid of a curse, is with the help of the God and church. So another reason why people go to church, is to pray to get rid of curses put on them by witch doctors. Also people believe that things seen in dreams tend to come true in one way or another. There are also some interesting superstitions. For example, people do not like cats very much. Cats are believed to carry demonic spirits, which take human forms while family is sleeping to kill them. Who puts the spirits there? Rich people and businessmen of course and they go to Uganda to do that. Uganda seems to be quite advanced in witchcraft in general. Also you can find some interesting tribes there, for example some practice resurrection (I have even been demonstrated exactly what noise these resurrected beings do) and one tribe called Wagishu even eats human flesh. Especially valued is the flesh of a firstborn as it carries extra strength in it.
Finally some pictures from the seminars and about the life in general in Shianda.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen