Esimene nädal on möödunud minu saabumisest Shianda külla ja
juhtunud on nii mõndagi. Enne täpsemat postitust teadaanne: ma muutsin oma
blogi asukohta, kuna mulle kättesaadava Internetiga ei ole mul võimalik
Wordpressi lehekülge (ega mitmeid teisi) avada.
Mõtlesin, et kõigepealt räägiksin oma siinsetest
elamistingimustest ja siis järgnevas blogipostituses juba oma tööst. Hetkel on
Keenias nende mõistes talv ja kõige kuumemaks kuuks on siin hoopis detsember.
Mis on muidugi suurepärane meie jaoks, kuna päeva kõrgeim temperatuur jääb
28-30 kraadi kanti. Ilm on siin mitmekesine ja töötab kui kellavärk - põhimõtteliselt
terve nädal on olnud nii, et öösel-hommikul selline 15 kraadine jahedus, päeval
on kuumus ja kuskil kl 16-18 vahel algab paaritunnine vihmasadu/-torm. Siin
saab kellaajaliselt ilma prognoosida...huvitav küll kui kaua selline
situatsioon kestab.
Elame tandempartneriga koos ühes väikses toas, mille laud on
meile samal ajal köögipinnaks. Tuba asetseb eraldi omaniku enda maja küljes,
lisaks on meil kasutada terass. Tualett ja "vannituba" asuvad väljas
ja on kõige algelisemad, mida oskate ette kujutada. Oma esimese pesu tegin
tormiga võidu, kas saan enne pestud kui vihmasadu mu hoopis puhtaks peseb. End
peeglist korralikult pole ma end näinud nüüd nädal aega, aga ausalt öeldes ei
ole see mulle enam siin olles oluline. Siiski elame luksuses, kuna meil elekter
(mis kaob küll paar korda päevas ära), vett mitteläbilaskev katus (kuigi seinas
on paar auku) ja kaev vee võtmiseks asub meist 10 meetri kaugusel. Vett peab
enne kasutamist puhastama, kuna siin on reaalne kõhutüüfuse ja muude haiguste
oht.
Paraku elavad mitmed pered Shiandas ja selle ümbruses
samasugustes või veel raskemates tingimustes. Tihti on majaks hoopis mudaonn,
kus elab sees terve perekond. Lapsi on peres tavaliselt palju. Samuti on
tavaline polügaamia - meestel on mitu naist ja naisi ka pärandatakse. Aga
traditsioonidest räägin lähemalt teistes postitustes. Mobiiltelefon on siin
kõige tavalisemaks suhtlusvahendiks ja need, kellel kodus elektrit ei ole,
käivad oma telefoni linnas laadimas. Sama on veega - siin ringi liikudes näeb
pidevalt inimesi kandmas suuri veenõusid pea kohal. Vett käiakse toomas isegi
mitme kilomeetri tagant. Kui meie siin teeme süüa gaasipliidi peal, siis paljud
külaelanikud ja ka meie enda naabrid teevad süüa lahtise tule peal köögiks
kutsutava hoone nurgas. Probleemiks on see, et mainitud ruumid on väga halvasti
õhutatud ja paksult suitsu täis. Kui ma ühes sellises ruumis pikemalt
toidutegemist käisin uudistamas, siis hakkasid mul silmad esimese viie minuti
jooksul tohutult kipitama ja vett jooksma. Ja nad veedavad seal olles ja süüa
tehes tunde!
Peab tunnistama, et alguses kohutas selline elukorraldus
ära, kuigi midagi sellist ma ka ootasin. Samas tundub nüüdseks see kõik nii
loomulikuna ja pärast nädalat on tunne, et oleksin juba kuude kaupa niimoodi
elanud. Elu on siin korraga lihtne ja samas väga keeruline.
--------------------------------------------------------------------------------------------------------------
First week in Shianda is basically over for me and a lot has
happened. I was thinking that in this blog post I will talk about the
living conditions in general and in my next blogpost, I will focus on my
current work here. August is a winter month for them, which is perfect for us
as the highest temperatures here will reach to 28-30 degrees. The hottest month
here is December. The weather here works here as precisely as a clock. The
nights and mornings come down to a more chilled 15 degrees, during the day it
is hot and around 4-6pm, a heavy rainfall for couple of hours will start. You
can guess the weather by the time here...I wonder how long situation like this
lasts.
We live together in a
small room, where our table is at the same time our kitchen area. Room is
separated from the owners house, we also have a terrace for our own use. Toilet
and the "bathroom" are outside and are the most basic what you can
probably imagine. I did my first washing right before the storm, unable to tell
until the last moment if I am fast enough or the rainfall will clean me up
first. I have not seen myself properly from the mirror for a week, but these
things lose the importance here. But still we are living in a luxury - we have
an electricity (which will dissappear from time to time), solid roof and the
well for the water is 10 meters away from us. The water here has to be cleaned
before use as there is a danger for thyphoid and other diseases.
Unfortunately most of the families in Shianda or surrounding
areas live the same or far worse than us. Often there is only a mud shed for
the house, where all family lives. Polygamy is very common and it is usual for
a man to have many wives, also they inherit wives here, but I will tell about
the traditions some other time. Mobile phone is a common way of communication
and those who do not have electricity at their homes, go to the village center
to charge the batteries. Same with the water, it is common to see people here
to carry heavy loads of water buckets on their heads. Sometimes the water has
to be carried for kilometers.
When we are cooking here on a small gas stove, many people
as well as our neighbours cook their food on open fire in an inside of a room.
The room is usually filled with heavy smoke. There was one time, when I went to
see how the ladies were cooking and I was able to stay in only for couple of
minutes as my eyes got very irritated. And they have to stay there for hours!
I must admit that it was difficult at first to get used to the conditions here. Now I feel like I have lived like that for months already! The life in Kenya is simple but at the same time very complicated.
