Post in currently only in Estonian, English one coming in next days.
----------------------------
Eelneva sama pealkirjaga postituse jätk. Kes ei mäleta, siis eelmises rääkisin ma ümberlõikamisest ja oma kirikuskäigust. Venitasin selle postitusega eelkõige sellepärast, et tahtsin saada löögile kohaliku ravitseja juurde. Tuli välja, et nende juurde ei saa niisama kergesti ja nendega "lihtsalt rääkimiseks" peab ka summa välja käima. Lõppude-lõpuks see meil õnnestus ja pettuma me ei pidanud. Teekond tema elukoha juurde oli niivõrd vaevarikas, et meil läksid lõpuks mõlemad mootorrattad katki. Tegemist oli tõelise nõia ja sensitiiviga, kellel oli isegi oma töökoda ette näidata, koos seal leiduvate instrumentide ja taimedega.
Minu esimene kokkupuude ravitsejatega toimus kohalikul malaariapäeval, mille külalisteks me olime. Seal oli näidend, kus õpetlikult seletati mida teha, kui inimene nakatub malaariasse. Süžee oli põhimõtteliselt midagi sellist: pereisa tuleb baarist koju, väike promill on sees. Kodus olles hakkab tal äkitselt halb - malaariahoog peal ning kurdab, et hakkab surema. Tema põhimureks muidugi selle juures on, et kui ta sureb, siis mis tema mootorrattast saab? Ta ometi ei taha seda pärandada:). Kõigepealt külastatakse kohalikku ravitsejat, kes teeb tantsu ja sõnumisi, pereisal paremaks ei lähe. Siis pöördutakse arstide poole, kes siis mehe terveks teevad. Näidendi põhimoraaliks on et otsi abi õigest kohast ja kasuta kodus sääsevõrku. Eestis ei tuleks isegi selle peale et kohaliku ravitseja juurde minna. Üldse oli selles näidendis palju üllatuslikke elemente. Eks pärast sellel malaariapäeval pidime nagu alati kontvõõrastena tutvustava kõne ka pidama.
Tegelikkuses on kohalikel ravitsejatel/nõidadel üsna mõjukas roll eelkõige keenia külaelus. Päris mitme inimese suust olen kuulnud väiteid, et kui haiglas ei suudeta inimese haigusele ravi leida, siis sealt saadetakse ta tihti nõia juurde. Sellised on näiteks olukorrad, kus inimene kaebab haigust, aga laboritestid mingit anomaaliat ei näita ja nõustamine on ka keeruline. Inimeste uskumustel on tugev jõud, täiesti kindlameelselt usutakse needustesse. Kui inimesel tekib äkiline haigus või tal on palju ebaõnne, siis arvatakse, et on neetud. Mõned inimesed usuvad, et nad on vaesed kuna keegi on nad ära nõidunud. Sageli lõppeb needus surmaga - äkksurmaga või õnnetusjuhtumiga. Kuulsin ka ükspäev sellist huvitavat teooriat kuidas inimesed käituvad varguse korral. Näiteks oletame, et varastatakse ära mobiiltelefon. Mida teeb see, kes usub Jumalasse? Tema usub, et Jumal aitab tal saada uue telefoni ja tema mõistab hiljem kohut varga üle. See isik, kes usub nõiakunsti, läheb nõia juurde ja palub tal vargale needuse peale panna. Kui te mõtlete, et miks mitte minna hoopis politseisse, siis on odavam hoopis uus telefon osta.
Needuseid saavad peale panna ja ära võtta nõiad, neist hoidumiseks aitab ka kirik. Nõidadel on spetsiaalne taimede segu, millest valmistatakse leotis. Seda leotist tuleb endale peale kallata, siis saab nõidusest lahti. Milleks veel minnakse nõidade juurde? Näiteks kui on tegemist viljakuseprobleemidega, mille vastu tehakse juurikatest tõmmis, mida peab sisse jooma. Lisaks kutsuvad nad vaime ja surnud hingi välja. Selleks rituaaliks on vaja päris palju erinevaid instrumente. Näiteks spetsiaalsed kinnised anumad, kus seesolev hing hakkab rääkima ja lisaks suitsetatakse spets taimede segu sobiva meeleseisundi saavutamiseks:).
Kuidas saada nõiaks? Sageli kanduvad oskused üle põlvkondade pidi ehk kui lähisugulaste seas on nõidu, siis seda suurem on võimalus, et keegi järglastest omab ka sarnaseid võimeid. Meie külastatav nõid jäi noorena raskelt haigeks ning tema ravimiseks kutsuti kohale teine nõid. Too avastas temas sensitiivsed võimed ja oli teda nõus välja õpetama. Muidugi oli suguvõsas olnud ka varem sensitiive.
Nüüd paar sõna meditsiinisüsteemist. Üle 18.aastane töötav inimene omab ravikindlustust, mille igakuine kindlustusmakse sõltub tema töökohast ja palgast. Mida suurem palk, seda suurem ka makse. Samas mida rohkem maksad, seda parem kindlustus sul on ja seda kvaliteetsemates haiglates kompenseeritakse su ravi. Samuti kompenseeritakse ravimid, mida haigla välja annab. Kui haiglal ei ole vajalikku ravimit, siis tuleb see täishinna eest soetada apteegist. Sama kindlustuse alla lähevad kõik leibkonna liikmed (olgu need siis vanemad, abikaasa või lapsed). Miinimummakse ravikindlustuse puhul on 160 KSh kuus, mida kasutavad näiteks töötud. Kui inimene on üle 60 aasta vana, siis on võimalik saada tal pensionit 2000 KSh (ca 18 euri) kuus. Aga juhul kui näiteks keegi lastest töötab, siis tal ei ole võimalik seda raha saada. Sageli on nii, et ühel inimesel on kuni 10 ülalpeetavat.
Antiretroviirusravi (HIVi ravimid), HIV testimine ja kondoomid on tasuta kättesaadavad. Ei ole eraldi toetusi vaestele inimestele, orbudele ega puudega inimestele. Siin tulevad sageli mängu (mõnikord välismaalt rahastust saavad) MTÜd, kes toetavad neid ühiskonnagruppe.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen