Elatustasemest/About the living standards

Päevad lähevad kiiresti ning varsti on juba oktoober läbi. Eestis on kuulduste järgi juba päris jahe, siin on aga tulemas suvi ja päevad lähevad soojemaks. Iga väiksemgi liigutus ajab higistama. Järgnevatel nädalatel oleme plaaninud korraldada veel HI-viiruse testimispäevi ja siis hakkamegi otsi kokku tõmbama. Seminarid on läinud päris huvitavalt, mõtled küll läbi, et mida ometi nad küsida võiks ja ikka oskavad nad üllatada. Lisaks tuleb välja, et paljud pole oma elu jooksul kondoomi näinudki, rääkimata selle kasutamisest ehk arvake ära kes pidi neile klassikalist banaani ja kondoomi demonstratsiooni tegema.

Vahepeal küsiti minu käest, kuidas on siinsete hindadega lood. Käibelolevaks valuutaks on keenia shilling, mille kurss on umbes 1 euro = 115 KSh. Nairobis (loe: Nairobbery) on hinnad võrreldavad Euroopaga, kus taksosõit on näiteks 800 - 1500 KSh, praad 800 KSh ja õlu üle 200 KSh. Keskmine palk Keenias on umbes 11 000 KSh (ca 100€ ), mida teenivad näiteks õpetajad. Palgalõhet naiste ja meeste vahel siin ei eksisteeri, kuna palk on fikseeritud vastavalt ametile ja selle kvalifikatsioonile. Turisti elu on siin üsnagi kallis (nagu kogu Ida-Aafrikas), näiteks paaripäevane safari maailmakuulsates Serengeti ja Maasai Mara rahvusparkides on alates 100 - 120€/päev. Neli päeva safarit, mis sisaldab edasi-tagasi sõitu, on vabalt umbes 400€ ja see on alles soodne hind. Hinna teevad kallimaks näiteks üle mõistuse kõrged parki sisenemise hinnad - parkidel on eraldi määratud hind kohalikele ja mitte-residentidele. Riik tahab ka oma osa! Hinna määrab pargi "tase" ja on fikseeritud valitsuse poolt. Näiteks Nakuru rahvuspark on Premium tasemega park, mis määrab hinnaks ainuüksi sissepääsu eest $80 (see on umbes 70% keskmisest palgast Keenias, võrdluseks mõelge kui sissepääs 700€ maksaks), lisaks tuleb sul veel maksta sõiduki, giidi, majutuse etc eest. Enamus keenialasi pole oma elu jooksul kordagi safaril käinud, neil on targematki selle rahaga peale hakata. Turism on siin aga suur äri. Kui kunagi Keenias suveniire ostate, siis kaubelge vabalt hinnast 50% alla.

Mina elan Lääne-Keenias, mis on Nairobist ja erinevatest turistiatraktsioonidest suhteliselt kaugel. See tähenab, et ka hinnad on mõnevõrra odavamad, aga ka siin on näha kontrasti küla ja linnaelaniku elatustasemete vahel. Väga hästi saab väljas süüa 300 - 400 KSh (umbes 2,5-3€) eest, supermarketites on importkaubad tunduvalt kallimad kui kohalikud, aga siiski kokkuvõttes soodsamad kui Eestis. Alkohol on kallis, näiteks veinide hinnad algavad 4-5€. Külaelu on meie jaoks soodne, näiteks väike kobar banaane 20KSh, kilo riisi 200KSh, pool kilo liha 200 KSh (mis on aga luksus enamus külaelanike jaoks), suur avokaado 15KSh, kohalik kala 30KSh.

Samas paljud külaelanikud ei saa endale isegi seda lubada - näiteks naised, kellele haridust ei võimaldata, mees sissetulekut ei genereeri ja kelle kanda on kuus last, peavad tihtilugu raha teenimiseks hommikust õhtuni 100KSh (vähem kui ühe euro) eest terve päev põllul tööd tegema. Kui küsite miks on selline olukord tekkinud? Siis sellele vastamiseks peaksin ma seda pikemalt lahti seletama, kuna erinevaid faktoreid on mitmeid. Samas siin elatud aeg on tekitanud minus teatud mõistmise ja kõik eelolevates postitutes mainitud ühiskonna eripärad on minu jaoks loogiliselt seletatavad.

Lähme edasi. Üür korraliku majapidamise eest jääb 2000 - 5000KSh vahele (17-40€), sageli on neil sees elekter. Elektri majja toomiseks, peab välja käima 30 000KSh (260€) ehk pole ime miks paljud seda endale lubada ei saa. Nagu ma eelnevalt olen maininud, siis paljud pered elavad siin mudaonnides. Ühe korraliku mudast maja ehitamiseks läheks samuti 30 000KSh koos katusega. Põhimõtteliselt on võimalik maja üles ehitada paljaste kätega segades omavahel muda, lehmasõnniku, mulla ja vee. Püsib väga hästi ja peab vastu igasugu ilmastikuprobleemidele. Kohalikke külastades saab väga hea visuaalse pildi pere majaduslikust olukorrast. Kui perel on mõni kana ringi siblimas või maja ümbruses lausa lehm, siis võib öelda, et nad on juba veidike paremal järjel. Veel parem on kui näed, et lapsed on päeval koolis.

Haridus on siin väga hinnas ja see on üks peamistest pere väljamineku allikatest. Kõik lapsed siin tahavad koolis käia ja kui koolirahad pole makstud, siis saadetakse laps koju. Minult on siin olles lugematuid kordi küsitud raha ja enamus eesmärgiga lapse koolirahade maksmiseks. Raha küsitakse siin üldse iga asja eest, Nairobis mõnikord isegi tee juhatamise eest. Riik toetab iga lapse koolis käimist 17KSh!!! (15 eurosenti) lapse kohta aastas. Mõtlete, et ju pole riigil raha. Tegelikult on küll, lihtsalt riik on korruptiivne ja onupojapoliitikat on kõikjal. Alles hiljuti külastas Keenia president Haagi ülemkohut koos 127 parlamendiliikmega!

Koolitee algab põhikooliga (Primary), mis kestab kaheksa aastat ja maks poole aasta kohta riiklikel koolidel on umbes 6500KSh (57€) lapse kohta. Seejärel on neli aastat gümnaasiumi (Secondary), kus maks on umbes 1200KSh võrra kõrgem. Kooliskäimine on Keenias tegelikult tasuta, aga see raha läheb hoopis koolivormide ja õpikute soetamiseks, administratiivsetetks kulutusteks, töötajatele palga maksmiseks jne. Sageli maksavad vanemad veel peale, et õpetaja teeks lisatunde ja nädalavahetuseti. Lisaks on olemas erakoolid, kus õppemaks esimeses astmes küündib isegi 9000 - 11000KSh peale 3 kuu kohta. Klientide saamiseks peavad erakoolid ekstra pingutama hariduse kvaliteedi kõrgel hoidmiseks ning seetõttu koolijuhid kontrollivad õpetajate tööd hoolikalt. Riiklikus koolis on mõnikord isegi nii, et direktor väga ei kontrolli õpetajaid ja nood ei ilmu tundide andmiseks isegi kohale. Keegi ju ei kontrolli mis ma teen. Shianda piirkonnas elab 30 tuhande elaniku kohta vaid käputäis noori, kellel on üldse võimalik ülikooli minna.

-------------------------------

The days are going pretty fast and soon the month of October is finished. I have heard from some people that it is quite cold right now in Estonia. Here the summer is slowly approaching and therefore almost every movement makes you sweat. In the upcoming weeks we are organizing some HIV testing days and after that, our project gets slowly finished. Seminars have been interesting, you always try to guess what they are going to ask about, but so far there always have been surprises. It comes out that some people have never seen a condom and do not know how to use it. So guess who had to do the classic demonstration about the banana and the condom.

Meanwhile someone asked from me about the local prices. The local currency here is a Kenyan Shilling, which rate is 1 euro = 115KSh. In Nairobi (read: Nairobbery), the prices are comparable with the ones in Europe, where the taxi drive is 800 – 1500 KSh, main dish 800KSh and the beer over 200KSh. The average salary is approximately 11 000KSh (ca 100 euros), it is also a regular salary for the teacher. There is no gender inequality in the salaries as they are fixed according to the profession and the level of competence in each occupation. The life of a tourist is pretty expensive (as it is in whole Eastern Africa), for example the safari in the world famous national parks like Serengeti or Maasai Mara is from 100 – 120 euros per day. Four days of safari, including go and return traveling time, can be often at least 400 euros and this is the cheap option. One reason why the prices are high, is due to the park entry fees -  different parks have different fees fixed by the government according to the park “level” and they vary for the resident and non-resident. Governments wants to take their share! For example Nakuru National park is a Premium level park and therefore the entry fee is 80 dollars (it is almost 70% of the average salary, imagine if you would have to pay 700 euros for entry) per person, then you have to include the fee for the vehicle, fee and salary for the guide, accommodation… Majority of Kenyans have never been to a safari, they have many other uses for the money in hand. Tourism is a big business here. If you ever try to buy some souvenirs in Kenya, bargain the price at least 50% less.

I live in Western Kenya, which is far from Nairobi and from big tourist attractions. It means that also the prices are considerably lower, but still there is a visible contrast in between the living standards of the villagers and the townspeople. You can eat very well outside for 300-400 KSh (2,5-3euros), the import goods in the supermarkets are visibly more expensive than the local ones, but still cheaper than in Europe. Alcohol is expensive, the prices for a bottle of wine start from 4-5 euros. Village life is cheap -  small bunch of bananas 20KSh, kilo of rice 200KSh, half a kilo of beef 200KSh (which is a luxury here), big avocado 15KSh, local fish 30KSh.

In spite of that, lots of villagers cannot even afford that. Like women, who have no education, husband does not provide and she has to take care of six children, have to work in the field for the whole day for only 100KSh (less than a euro). If you ask how it is come to this? There are several reasons and I could talk about it for a long time. My time spent here has made me to understand and logically explain to myself why things here are as they are. Do you know what I mean?

Let’s go on. Rent for a decent household is in between 2000 – 5000KSh (17-40 euros), often these houses have electricity inside. To bring the electricity inside, you have to pay at least 30 000KSh (260euros), so no wonder if majority does not have it. Like I mentioned before, many live in the mud huts. To build one big and good mud hut with the metal roof, 30 000KSh again has to be paid out. Basically it is possible to build the house with bare hands, using the mix of mud, cow dung, soil and water. It stays very well and is resistant to many local weather challenges. Visiting the houses of the locals gives a nice overview about the financial situation of the family. If the family has some chicken around or even has a dairy cow, then it is doing better than average. Even better if you see that the children are at school.

Education is very valuable and it is one of the main expenditures of the family’s budget. All the children here want to go to school and if the school fees are not being paid, the child is sent back home. I have been asked countless times money for paying the school fees. They ask money here for anything, sometimes in Nairobi even for asking the way. The government supports a child to go to national school for 17KSh!!! (15 euro cents) per year. You might think that the government does not have money. It has, it is just corruptive and full of nephewnism. Just recently the president of Kenya visited the high court in Hague, with 127 parliament members accompanying him!

The school starts with going to the Primary for eight years and the payment for half a year is around 6500KSh (57euros) per child. After that he/she continues with the Secondary for four years, where the payment is around 1200KSh higher. Actually going to school is free in Kenya, instead the money goes for the school uniforms, books, administrational costs, for the payment of the staff and so on. In addition, there are private schools, where the tuition fee is even 9000 – 11000 for 3 months. The get the clients, the private schools are focusing more on raising the teaching quality and checking the teachers regularly. In the national school it is sometimes the case that teachers even do not show up for the class, because the director does not care and do not check on them. In the Shianda area, among the 30 000 people, there are only few young adults, who have the opportunity for the university.