Harjumine!/Getting used to!

Ma tahtsin tänase postitusega lisada ka esimesed pildid, aga kahjuks ei taha mu Internett neid ikka veel üles laadida. Proovin järgmine kord uuesti ja palun kannatust selle koha pealt:)

Lahkusin juba natuke rohkem kui kuu aega Eestist ning võiksin esimest korda öelda, et hakkan siinse eluga harjuma. Lugesin eelnevalt päris palju Keenia ja Shianda kohta, et ennast kurssi viia ja seetõttu paljudest asjadest olin juba enne siiatulekut teadlik. Siiski on lugemine ja tegelik läbikogemine kaks täiesti erinevat asja ja on olnud mitmeid päevi, kus mõtlen, et tahaks siit riigist võimalikult ruttu koju tagasi minna. Siinsete elutingimustega harjub kiiresti, pigem teeb elu keeruliseks siinse meelelaadi tuntav erinevus harjumuspärasest. Siin ei saa põhimõtteliselt mitte kedagi usaldada, valetamisel on hoopis teine väärtus ja paraku kuhu iganes ma ka ei läheks, pean ma endale alati meelde tuletama, et olen mzungu ehk valge inimene. Isegi kui ma sellele ise algul tähelepanu ei pööranud, siis tehakse seda vastupidiselt siin.

Eelmises blogipostituses mainisin ma lapsi, nende lugu sai õnneliku lõpu. Teised vabatahtlikud leidsid, et piirkonna teises otsas elavad veel perenaise vanemad. Nemad ei olnud tütre käitumisest ja pere probleemidest üldse teadlikud ning olid valmis lapsed enda juurde võtma. Vähemalt on neil varjualune olemas ja keegi hoolitseb ja toidab neid. Eestis tegutseva MTÜ Mondo abiga kaetakse nende kooliskäimise kulud ja suurem poiss saab juba detsembris kooliteed alustada. Siiski peab toetuse andmisel silma peal hoidma, et seda raha ei kuritarvitata. See jääb vähemalt siinoleku ajaks minu ja minu tandempartneri kanda.
Samuti oleme vahepeal alustanud ka seminaride läbiviimisega kohalike naistegruppide seas. Algselt plaanisime teha seminare vaid HIV/AIDSi teemal, kui siia jõudes tundsime suuremat vajadust ka toitumise ja jätkusuutliku põllumajanduse teemadel. Olen läbi töötanud juba niipalju materjale põllumajanduse teemal, et võiksin koju jõudes vabalt põllumeheks hakata:). Septembris tegeleme toitumise ja põllumajandusega ning oktoobris keskendume HIV/AIDSile. Kokku on plaanis teha 20 seminari. Vaatame, kas plaan täide ka läheb. Siiani on huvilisi küll kohale tulnud vähe (mis on ka sageli vildaka ajaplaneerimise tulemus - Keenias on normaalne jääda kohtumisele kaks tundi hiljaks), aga vähemalt nad võtavalt aktiivselt osa ja küsivad palju küsimusi.

----------------------------------

I also wanted to add some pictures with this post, but the internet had an another idea about it. Hopefully next time.

Almost one month has passed from the time when I have arrived to Kenya and finally I could say that I am getting used to it. There have been countless of days when I found myself thinking of home and wanting to get back there as fast as possible. It were not the living conditions, which were challenging for me, but the general culture and attitude. Basically you cannot trust anybody here (I am not exaggerating) and people lie in the whole another level. Everywhere I go, I am reminded that I am a mzungu aka white person. And this has significant impact on everyone's attitude towards me. This is the hardest.
I work here under a local NGO called WEFOCO, where I am tackling HIV/AIDS problems the local women support groups. Originally I was sent here because of the knowledge about HIV/AIDS, but after getting acquainted with the situation here, I found out that there is even urgent need for nutritional and sustainable agricultural information. Therefore we decided to start with these topics and by now I have read so many materials about agriculture that I could become a farmer when I come back to Estonia. Together we plan to do 20 seminars (but let's see how it actually goes). So far we have done the first ones and encountered a slight issue of lack of attendance. It is mainly due to the fact that in Kenya it is normal to be late for the meeting for 1-2 hours. African time they say. At least those who have showed up have been full of interest and asking lots of questions.