Lähme sõidame!/Let's ride!

Ma arvan, et päris mitmed teist on juba kuulnud Aafrika liikluskultuuri erinevusest ja kurikuulsusest võrreldes Euroopaga. Eks minagi olin sellest varem kuulnud ja lugenud. Kui ma esimest korda Nairobist Shiandasse sõitsin, siis alguses tundus kõik päris rahulik, kuni üks hetk nägin rekkat küllili tee peal. See rekka oli seal vist juba tükk aega olnud, kuna muud saginat tee peal ei olnud. Ainult inimesed istusid muruplatsil rahulikult maas. Kuulduste järgi peaks Etioopias nii olema, et seal lükatakse purukssõidetud autod kuhugi teeserva ja koristatakse alles mõne aja pärast ära (ma ei tea kas see ka päriselt nii on, Taavet lükka ümber kui on teisiti).

Kolm peamist kohalikku sõiduvahendit lühikeste vahemaade läbimiseks on bodaboda (jalgrattatakso), pikipiki (mootorrattatakso) ja matatu (minibuss). Kuna naistegrupid asuvad Shiandast väljaspool ja teed sinnaminekuks on pehmelt öeldes mudased ja auklikud, siis meie eelistatumaks sõiduvahendiks on pikipiki. Läheks küll matatuga, aga neid teid nad ei sõida. Ma pole elu jooksul niipalju mootorrattaga sõitnud kui siin esimese nädala jooksul. Ja need sõidud on siin ikka vahel päris kõhedusttekitavad - kiivrit loomulikult ei ole ja sõidukiirus on tihtipeale suurem kui siinne liiklus lubaks. Ja kui mudasel teel hakkab padukat sadama, siis muutuvad hullemad teed nii libedaks, et osa teest peab jalgsi kõndima. Siiski-siiski tundub, et siinsed juhid on sellevõrra ka osavamad liiklejad. Tihti läheb midagi katki, minu mäletamist mööda on mul kaks korda läinud katki kumm ja üks kord mootor. Motika peal veatakse kõike mõeldavat. Minu kõige eredamad mälestused on kui motika tagaistmel sõitis mees, kes hoidis oma süles jalgratast või teine juhus, kui tagaistme külge oli kinnitatud suur diivan. Nüüd ma ei pea seda enam üldse imelikuks. Meil on ajapikku juba tekkinud lemmik pikipiki juhid. Minu isiklik lemmik on Patrick, kes meid nähes hakkab rõõmsalt kohe oma ratast meie poole tirima.

Matatud on natuke teine teema. Nad sõidavad maanteel linnade vahet pidi, peatudes ja korjates inimesi igast teeotsast peale. Tavalises matatus on istekohti umbes 14, aga olgem ausad - nad korjavad peale niipalju inimesi kui on võimalik sisse mahutada. Suurim, mida ma näinud olen vist on 24 inimest - lapsed istusid süles, vahekäikudesse tekitati puupilbastest istmed ja vähemalt kolm inimest kõlkus otsapidi lahtisest uksest väljas. Tavaline värk. Mõnikord paterdavad ka kingituseks toodud kanad mööda bussipõrandat ringi. Ma olen sellega juba nii ära harjunud, et mul hakkaks pooltühjas matatus sõites imelik. Maanteel on palju politseikontrolle, kontrollivad kas kindlustus kehtib ja vahel kui sinu matatu liiga pungil täis on, siis küsivad 200KESi altkäemaksu ka. Matatujuhid on pigem kõik eraettevõtjad, sõidavad oma äranägemise järgi valitud marsruute pidi. Vähemalt nii sain ma aru ühe juhiga vestlust pidades (pead selle nimel ei anna).

Seminaridega läheb kenasti, kuigi alguses oli meil küll probleeme inimeste kokkuajamisega. Muutsime taktikat ja oleme õppinud ajama asju keenia reeglite järgi ning viimased seminarid on läinud juba päris edukalt. Kõige rõõmsamaks teeb asjaolu, et oleme toitumise ja põllumajanduse teemadega tabanud naelapea pihta. Vaatamata keelebarjäärile tekib meil seminarides pidevalt elav arutelu, küsitakse hulga küsimusi, soovitakse materjale paberkandjal ja lisaks ka praktilisi lisaõppetunde. Näha on ka, et palju muutusi jääb motivatsiooni ja enesekindluse taha ehk oleme püüdnud teha kõik endast oleneva, et neid suurematele tegudele motiveerida. Oktoober on seminare täis ning lisaks plaanime teha koolikülastusi rääkimaks HIVst ja AIDSist (sellest siinsetes koolidest üldse ei räägita) ja ka kiirteste HIVi määramiseks.

----------------------------------------------------------------------
I think many of you have heard already about the traffic differences between Africa and Europe. I had also read about it and while I was driving from Nairobi to Shianda for the first time, the road seemed pretty calm for couple of hours...until I saw a big truck laying sideways on the road. It seemed that it had been laying there for quite a while as there were no other acivity besides some people calmly sitting on the grass nearby. According to some people, in Ethiopia they leave the cars (plus some other evidence) after the crash on the sideways for quite a long time until it is eventually cleaned up. Please someone correct me if I am mistaken here.

There are three main means of traveling when you want to cover short distances - bodaboda (bicycle taxi), pikipiki (motorcycle taxi) and matatu (minibus). As most of the women groups are situated outside Shianda village in remote areas and the roads there are muddy and filled with notorious holes, then the best option for transport for us is pikipiki. I think I have never ridden so much with a motorcycle in my life that here during the first week. And what rides they are - of course there are no helmets, speeds are sometimes insane and the traffic itself has a high level of entropy. And if the daily heavy rainfalls start, then the some roads become so slippery that we have to walk some of the way beside the bike. Bikes tend to break down occasionally, so far I have two punctures and one motor breakdown in my account. Everything is carried with the motorcycle, my most memorable instances were bike carrying two passengers and a bicycle or a wide sofa. And this is very normal. And today I saw two bikes carrying 10-15 plastic chairs each. We have already our favourite pikipiki drivers, my personal favourite is Patrick, who as soon as he notices us, starts to drag his bike keenly towards us.

Matatus are another story. They are driving in between towns, picking up and dropping off people at every road corner possible. There are around 14 seats in an average matatu, but let's face it - they fit in as many people as possible. I think my personal record has been 24: children were sitting on the laps, piece of wood was put across the aisle to sit on and three people were hanging halfway out from the open bus door. And sometimes chicken (for presents) walk around the bus floor. To be honest, I would feel weird if I had to drive in a half-filled matatu. There are lots of police controls among the road and if your matatu is too full, you have to pay 200KES (ca 1,5euros) as a bribery to go on.

Seminars with women groups are going on fine, although we had some attending problems at the beginning. We decided to change the tactics and start to work according to the Kenyan "rules" and it has paid off. Last seminars have been pretty successful. What is more, it seems that we have gotten a bullseye with the choice of the topic for the seminars. Despite of the language barrier, constant lively discussion is present, lots of questions, extra materials and practical additional workshops are being asked. What I see here is that lots of groups have motivational and low esteem problems, where we try to encourage them as much as possible. October is full of seminars, in addition we plan to go to schools to talk about HIV and AIDS (which is not covered by curriculum) and also start doing HIV tests among the people here.