Tere kool?!

Currently the post is only in Estonian, English version coming as soon as possible. Also Google Translate helps;)

Pole jõudnud tükk aega kirjutada mitmete faktorite tõttu. Ma töötan Shiandas kohaliku organisatsiooni WEFOCO all ning korraldan siinsetele naistegruppidele seminare HIVi ja AIDSi teemal. Gruppe on kokku ligi 25 ja oleme nendega juba esimesed tutvustavad kohtumised pidanud. Järgmine nädal alustame seminaridega - otsustasime, et teeme esimese üldise terviseteadlikkuse ja haiguste ennetuse teemal, lisaks räägime ka kuidas saaks targema maaharimise abil oma majanduslikku seisu parandada ja toidulauda mitmekesistada. Teine tuleb otseselt HIV/AIDSile keskenduv. Kuid viimastel päevadel on meie tähelepanu olnud hoopis mujal.

Esimene september tähistab siin nagu Eestiski kooli algust, aga mulle hakkab ta hoopis midagi muud meenutama. Päev algas väga tavaliselt ja mittemidagi ütlevalt, hommikul oli meil ette määratud kohtumine kõikide naistegruppide juhtidega, kui poole koosoleku pealt saabusid WEFOCO kontorisse teised vabatahtlikud, kes meiega Shiandas on. Nad otsisid taga lapsi, kelle vanemaid nad olid eelmisel reedel külastanud ja keda nad tahtsid nüüd haiglasse viia. Lapsi kokkulepitud kohas ei olnud ja vanemaid kätte ka ei saanud. Osad naistegrupi liikmed teadsid maja asukohta ka olid meid nõus sinna kohale viima, mõtlesime tandempartneriga, et ka siis ühineme seltskonnaga.

Jõudsime siis majja kohale - uks irvakil lahti, astusime sisse ning esimese asjana nägime maas lamavat koera ja sitajunne täis muldpõrandat, inimesi ei paistnud sees olevat. Tegemist oli väga keerulise perekonnaga, mille sarnaseid on paraku Shianda piirkonnas mitmeid. Pere on majanduslikult halval järjel, majaks on kahetoaline pime onn, milles leiduvad asjad võib kahe käe sõrmedel üles lugeda. Pereisa peksab oma naisi ja lapsi, vanemal pojal oli ta kuulduste järgi pea üks hetk ka lõhki löönud. Kogu raha kulutab isa alkoholile ja pere toidulaua katmiseks ei jää peaaegu midagi. Mõni aeg tagasi jooksis pereema kaheksaks kuuks ära, jättes pere kolm last maha. Isa paraku vaevalt hoolitses ja toitis neid. Vabatahtlikud tahtsid lapsed haiglasse kontrolli viia, toita, paar riideeset anda ja natuke nendega mängida.

Kuid maja ei olnud tühi - ukse taga istusid pimedas kaks väikest last, kahe ja neljaastane. Jäsemed ülipeened, kõht vaegtoitumisest ja ussidest punnis, jalgadel-kätel pesitsesid kirbud ja nad ei suutnud omal jalul seistagi. Ühe käes oli kauss, mille sees oli midagi pudru ja väljaheite segu sarnast. Ma ei tea, kui kaua nad seal omapead olid olnud. Viisime nad siis välja ja toitsime neid. Vahepeal olid naabrid üles leidnud ka nende kuueaastase venna, kes vähemalt suutis ringi kõndida. Lapsed ei rääkinud, nende näos ei olnud mitte ühtegi emotsiooni, nad oli täiesti vait, isegi ei nutnud. Kuna vanemaid ei leidnud kusagilt, siis otsustasime nad viia külakeskusesse, seal pesta, juuksuri juure viia ja haiglas ravil käia. Teepeal külla aga kohtasime laste isa, kes käitus meid nähes väga alandlikult, valetades meile näkku, et püüdis toita ja hoolitseda laste eest. Tema ise nägi palju tervem välja kui lapsed. Sel hetkel otsustasime, et neid lapsi me enam koju tagasi ei vii ja kui paberid korda saab aetud, siis viime hoopis laste hooldekodusse. Perekond on olnud ka varem piirkonnavanema tähelepanu all, aga ette ei ole võetud midagi.

Lapsed pestud, kasitud, astusime kliiniku poole teele. Kliinik oli ühenduses apteegiga ning sisse astudes sain ka uudistada kohalikke ravimeid. Pakkusin, et tuleksin ka vahepeal hea meelega sinna appi nendelt õppima ja nemad minult. Sealsed töötajad olid kohe mind valmis võtma ka. Kirpudest lahtisaamiseks leotasime laste jalgu ja käsi kaaliumpermanganaadi lahuses, tegime ka malaariatesti ning kõik osutusid positiivseteks. Kuna lapsed ei rääkinud meiega, siis said nad ajutisteks nimedeks number üks, kaks ja kolm. Arsti kabinetis said nad kõik ka mitu süsti. HIV-i testi ei saanud teha, kuna selleks on vaja vanema nõusolekut. Arst isegi pakkus ehk teen mina neile süsti, aga keeldusin viisakalt. Kõik tehtud, tuli kõige ärevam osa - arve tasumine. Arst seletas, et: "The invoice is not much at all, only 3100KES". See on peaaegu 30 eurot. Kliinikutega juba kogemust omav vabatahtlik ütles, et see on täielik üleküsimine. Ütlesin arstile, et kas ta on arstieetikast kinni pidav mees ja annab meile abi eest õiglase hinna, mitte ei moodusta hinda meie nahavärvi järgi? Väitis, et on küll ja see ongi õige hind ravi eest. Siis muutusid meie näod tõsiseks, kuna see ei olnud teps mitte õiglane hind ja minu vaated, et meditsiiniga seotud inimesed võiksid vähemalt eetilised olla ja mitte tünga teha, purunes sealsamas. Pärast suurt vaidlust ja kauplemist saime hinna 2000KESi peale, mis oli ka ülemaksmine, kuna tegelik hind oli 1500KES. Aga me ei hoolinud enam sellest, õiglast hinda maksa oleks olnud meie jaoks võimatu. Ma ei tea, kas ma sinna suudan enam tagasi minna, kuigi nad mind võtaksid.

Otsustasime siis, et läheme ööseks teise vabatahtlike juurde, et olla neile laste hoolitsemisel abiks. Ravimeid olid palju ja neid pidi võtma teatud intervallide tagant, seal hulgas ka öösel. Isegi mul läks see arvepidamine üsna keeruliseks. Kõige väiksem ka oksendas ja köhis pidevalt, võimalik, et tal on ka kopsupõletik. Paraku väiksemad ei tahtnud tablette neelata ega väga midagi sisse võtta, mis tegi manustamisprotsessi üsna vaevaliseks. See oli üks keerulisemaid öid mu elus ja ma ei saanud silmatäidki magada. Veres oli liiga palju adrenaliini. Öösel kadus elekter ära ja meil käis ka keegi ukse taga, mis ei teinud olukorda paremaks. Hommikul kell 6 pidime üles tõusma, et lastele ravimeid anda...ja natuke enne kella 8 saime sellega enam-vähem hakkama. Ainuke asi, mis mulle sel päeval suule naeratuse tõi oli moment kui küsisin vanemalt poisilt kümnendat korda, et "Habari?" ja ta lõpuks vastas häbeliku naeratusega "Mzuri" ("Kuidas läheb?", "Hästi"). Kuulsin esimest korda tema häält ja nägin esimest emotsiooni peale morni pilgu.

Järgmine päev läksime koos laste paberitega, piirkonnavanemaga ja vabatahtlikega lähedal asuvasse Mumiase linna, et külastada sealset sotsiaalabikeskust ja leida lastele uus kodu. Sinna jõudes muidugi ei tahetud meid alguses väga uskuda, aga õnneks meiega kaasas olnud ametnik kergendas olukorda. Pärast pikka arutelu jäime ootama ühe kohaliku hoolekandeasutuse telefonikõnet, nad pidid mingilt tähtsalt ninalt Šveitsis selle kohta nõusolekut küsima. Paraku need asjad võtavad Keenias aega ja sel päeval ei oleks saanud keegi neid lapsi võtta. Tagasi vanemate viia neid ei saanud, kuna neid oleks pekstud vanematele häbi tegemise eest...ja ei tea, kas nad oleks sellest üldse ellu jäänud. Seal kõnet oodates ja edasise olukorra üle aru pidades kippusid tulema pisarad silma. Lõpuks õnnestus nad ajutiselt viia kohaliku haigla nunnade hoole alla, kus peame nad nüüd reedel ära tooma ja kuhugi mujale viima. Ideid? Loodame, et selleks hetkeks saame hoolekandeasutuselt vastuse. Haiglas saime teada ka laste tegelikud kaalud...kuueaastane kaalus 17kg, kaheaastane 8,8kg ja neljaaastane 9,5kg.

Lugu pole veel oma lõppu saanud, aga me hektel loodame kõik, et saatus on seekord meie pool.