Igapäevajutud/Everyday talks

WEFOCO kontor on huvitav koht. Vahel ta transformeerub ka rätsepatöökojaks, kus üks organisatsiooni töötajaid õmblustöid sooritab. Avastasin mingi hetk, et kõik vähegi kenad riided meie tutvusringkonnas on tema tehtud ja ma ka siis otsustasin tema oskusi ekspluateerida ja paluda tal mind aidata kleidi õmblemisel. Tavaliselt ma õmblen riideid eelnevalt valmis tehtud lõigete järgi ning mul oli esimest korda võimalik näha kuidas rätsep neid inimese mõõtude järgi riidele valmis konstrueerib. Kogu protsess oli üsna põnev minu jaoks. Kleit tuleb aafrikapärane, aafrika puuvillast ja kohalikus stiilis, ehk saan ka foto üles laetud kui kleidi valmis saan.

Kontoris käib tihtilugu läbi palju rahvast ja seal saab igasugu vestlusi pidada ja seeläbi siinset elu-olu lähemalt tundma õppida. Teisipäeval kui sealsamas kontoris kleiti nikerdasin, ühines meiega järjekordne seltskond. Korraga keegi küsis minult, et "Millises kirikus ma pühapäeviti käin?". Pidin paar sekundit mõtlema, kuidas sellele küsimusele vastata.

Usuga on neil siin väga tihedad suhted - kirikuid on iga nurga peal ja pühapäeviti on need pungil inimesi täis, iga kirik laulab oma laule ja palvusi. Evolutsiooni ei usuta, kuigi koolis õpetatakse. Kui kohalike juurde jälle lõunale satun, siis juba automaatselt pean nendega enne sööma asumist palvuse. Igas korralikus majapidamises on religioosse sisuga plakatid seina peal.

Otsustasin hüpata tulle ja vastata, et ma polegi Keenias viibimise ajal veel kirikusse jõudnud. Nagu arvata oligi, siis kõik ahhetasid. Selgitasin, et minu lähikondlaste seas ei ole olnud usk Jumalasse niiõrd tähtsal kohal ja mind ei ole viidud lapsepõlvest saati pühapäeviti kirikusse. Olen juba selliste väljaütlemiste eest saanud varemalt pakkumisi alates peaaegu kättpidi kirikusse viimisega ja personaalselt mulle suahiilikeelsete palvelaulude õpetamisega. Ja nüüdki tuli pakkumine, et lähme järgmine kord pühapäeval koos kirikusse. Eks mul tuleb see käik ükskord ära teha, kasvõi huvi poolest ja võib-olla hakkan ma elu uue külje pealt nägema.

Jutt sellega ei piirdunud. Küsiti siis, et kas Eestis abiellutakse ja kuidas me inimesi matame? Need on ka ju kristlikud traditsioonid. Pidin siis nentima, et osasid traditsioone praktiseerime ja osasid mitte. Nagu Keeniaski tahtsin lisada. Jumalasõna keelab ju põhimõtteliselt mitmenaisepidamise (6.käsk), mis siin on laialt praktiseeritud tava. Kogu küla peale pidi olema kaks majapidamist, kus mehel on vaid üks naine. Selle õigustuseks toovad nad väite, et naisi on rohkem kui mehi. Mitteametlike allikate sõnul on meeste-naiste suhe Keenias 40-60. Muud kooselu vormi peale mehe ja naise vahelise abielu siin ei eksisteeri. Meie mõistes vabaabielusid ei ole olemas. (Mis mõttes elad mehega koos, teil on lapsed ja polegi abielus?). Homo- ja lesbisuhetest ei tasu isegi iitsatada. Vahel on tunne, et naine on siin nagu ese - tal puuduvad paljud õigused, mis meestel on. Kui mees soovib naisega abielluda, siis peab ta "maksma" kaasavara naise vanematele naise eest. Näiteks meie eelmise elukoha peremehe vanima tütre hinnaks oleks umbes 20 lehma. Kui see makstud, siis naine ei tohi enam oma perekonna juurde tagasi pöörduda kui abielu hapuks kisub. "Sinu eest on ju makstud, sa ei saa enam tagasi tulla." Naiste (ja laste) peksmine on siin üsna tavaline, isegi meie oleme seda kõrvalt näinud rohkem kui üks kord. Ja põhjenduseks olen ma isegi kuulnud selliseid väiteid,et vahepeal naine testibki meest, et kas mees teda ikka piisavalt armastab. Kes lööb, see armastab... Naisel ei ole pärimisõigust - kui peres on ainult tütred ja pereisa sureb, siis ta ei saa oma maad valdusi kellelegi pärandada ja need kanduvad üle lähimatele meessugulastele. Niimoodi pärandati ka lesestunud naisi, aga õnneks see tava hakkab kaduma.

Eks noorem generatsioon ja Nairobis elavad keenialasted elavad meile natuke sarnasemalt, kuid keenia küla- ja suurlinnaelu erinevad siiski kui öö ja päev. Sattusin ükspäev ka vestlusesse siinse "kohtingukultuuri" teemadel. Nimelt näeb Keenias üliharva paare käest kinni hoidmas, see oleks midagi erakordset Shianda külaelus. Mees ja naine käivad tutvuse alguses hoopis üksteisel külas, sageli "eskordib" mees naise külastuse lõpus pikipiki (mootorrattatakso) peale. Väidetavalt vanem generatsioon siinmaal suudlemist ei ole praktiseerinud. Nö eelmänguks lihtsalt öeldi naisele, et pööra pea sinna seina poole ja siis sai naine juba aru, mida mees tast tahab. Suudlemine jõudis keenia külanoorte ellu 2000.aastate alguses euroopa ja ameerika filmidest. Siis vaadati, et "ohhoo, mis asi see nüüd on!" ja hakati ka omavahel  proovima. Nairobis pidid noored vabameelsemad olema.

Iga päev on siin millegagi võitlus - ebaõiglaste hindadega, parima mootorratta takso leidmisega, malaariasääsketega, öösel tegutsevate hiirtega, ilmaga, läbimatute teedega jne. Meie võitlus laste eest ei ole veel ikka saanud täielikku lahendust, kuna nüüd laste vanavanemad on hakanud väitma, et ei jõua lapsi ülal pidada ja tahavad lapsi emale tagasi anda. Ema aga purjutab ja kõik vaatavad meie poole. Tuleb mõelda.

Õnneks see nädalavahetus on plaan minna Ugandasse Niilusele parvetama. Vajangi paariks päevaks keskkonnavahetust.

-------------------------------------------------------------

WEFOCO office is an interesting place. Sometimes it transforms from an office to the tailoring studio. Seems that one of the staff is also a tailor and made most of the beautiful clothes what I have seen our acquaintances wearing. So I thought I will exploit this opportunity and ask her to help me out to make an African dress. Usually I make a dress using the read made prints, but this was the first occasion for me to see how the real tailor builds up the pieces according to the design and the measurements. I must say that I was thrilled and eager to start making it. It will be made in African style, from an authentic African cotton. I try to upload a foto when it is finished.

There are quite a few people coming and going through the office daily and therefore many interesting conversations are taking place there. On Tuesday, when I was again working there on my dress, another group of people showed up. At one point, someone asked from me: " What church do I usually attend to on Sundays?". I had to gather my thoughts for couple of seconds before answering that.

They have very deep relationship here with the religion. Churches are built everywhere and on Sundays it is full of people. Generally people do not believe in evolution, even though it is taught at schools. If I am attending for a lunch at the locals, I almost automatically carry out a small prayer with them before starting a meal. Every good household has a religious-themed posters hanging on the walls.

I decided to take the hit and say that I have not been to church during my stay in Kenya. Well, that caused some gasps, but is was no suprise for me. I explained that my upbringing was not specifically centered around the religion and I was not sent to church on Sundays. Due to these kind of statements, I had already received previous invitations to restore my religion by taking me to church by hand and personally teaching me how to sing religious sentences in kiswahili. And of course, even now the invitation to come to the church next Sunday came. Well, I think I have to do it once at least, just to broaden my mindset.

The conversation was not finished with this. Then they asked how the people get married in Estonia and how they are buried? These are also Christian traditions. Then I had to admit that some traditions are followed and some are not. "Like in Kenya", I wanted to add. The word of God basically forbids having more than one wife at the time, which is widely practiced tradition here. There are supposed to be two households in Shianda area, where the husband has one wife. To justify this situation, the most common excuse is that there are more women than men in Kenya. The ratio should be 40-60, according to the unofficial resources. You have to get married here if you want to live together with someone and have kids with them. You should not even whisper about gay and lesbian relatioships, they do not exist here. Sometimes I have a feeling that a woman is like an item here - she has much less rights than a man. If a man wants to marry a woman, the he has to pay a dowry to woman's parents. For example the dowry for the eldest daugther of the previous household we lived, is approximately 20 cows. If that is paid, the woman cannot return to her parents anymore, even if the marriage goes down. The beating of women (and children) is pretty common here, I have seen it on the side too in some occasions. The explanation for that would be the argument that sometimes woman acts bad on purpose, because she wants to test wheter the husband loves her or not. A woman does not have a right to inherit here - if there are only daughters and the man dies, then property will be inherited by the closes male relative. Even the widows are inherited like that, but fortunately it starts to become a less common practice here.

The younger generation of Kenyans and those who live in Nairobi, have somewhat more similar traditions to us. Although there are still some suprises. Once I had a discussion about the local "dating culture". You do not see couples holding hands and walking around together, this would be something exeptional here. The man and the woman will visit each others homes at the beginning and usually man "escorts" the woman to the pikipiki (motorcycle taxi) when the visit is over. Arguably no such thing as kissing was practiced by the older generation. For the foreplay, man just said to his wife that turn around and look at the wall and the wife already knew what is going to happen. Kissing arrived to Shianda at the beginning of 2000nds from the American and European movies and then the locals started to try it out too.

Every day there I fight against something here - unfair prices, malaria mosquitoes, rats, weather, non-drivable roads and so on. Our fight for the children has not found its conclusion yet as the grandparents have started to claim that they do not have enough resources to take care of the children and want to give them back to the mother. But the mother is drinking and all the eyes turn to us. We have to figure something out again.

Fortunately there is a plan to go to Uganda to raft on the Nile this weekend. I really need some time off for couple of days.